Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 15:1-7
1 Aga meie, kes oleme tugevad, peame kandma jõuetute nõrkusi ega tohi elada enese meeleheaks. 2 Igaüks meist olgu meelepärane ligimese heaks tema ülesehitamiseks. 3 Kristuski ei taotlenud iseenesele meelepärast, vaid nagu on kirjutatud: „Nende teotamised, kes sind teotavad, on langenud minu peale.” 4 Sest mis iganes enne on kirjutatud, see on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Pühakirja julgustuse kaudu oleks lootust. 5 Kannatlikkuse ja julgustuse Jumal aga andku teile, et te mõtleksite sedasama omavahel Kristuse Jeesuse eeskuju kohaselt, 6 et te ühel meelel ja ühest suust ülistaksite Jumalat ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa. Üleskutse ühtsuseks 7 Seepärast võtke vastu üksteist, nõnda nagu ka Kristus on meid vastu võtnud Jumala kirkuseks.
Paulus viib siin lõpule oma arutluse tugevate ja nõrkade üle. Ta rõhutab üksteise oluliseks pidamise tähtsust, et usklikud ei tegutseks mitte nende enda, vaid oma ligimeste meeleheaks (s 1,2).
Meie, kristlased, peame mõnikord seda kõige olulisemat tõde iseenesestmõistetavaks. Enamik inimesi elab tänapäeval põhimõttel, et peaasi, et neil endal oleks hea. Tänapäeva inimesed peavad oluliseks niisuguseid asju nagu enesekehtestamine, enese eest seismine, enese üle uhke olemine, eneseupitamine, enese kummardamine, kättemaksmine(2) – see on puhas isekus, mille vastu Jeesus nii kompromissitult välja astub: "Kes minu juurde tulevad, peavad ennast salgama ja võtma oma risti ja järgnema mulle."(3) Inimkond on parandamatult isekas – parandamatult sel juhul, kui inimese meel ja süda pole täielikult muutunud, mida Paulus peab kogu kristliku moraali lähtekohaks.
Pane tähele, kuidas Paulus sellest räägib. Ta toob Jeesuse eeskujuks: "Kristus ei taotlenud iseenesele meelepärast ... " (s 3). (4) Pauluse järgi pole eetikast mingit kasu, kui see pole Kristuse-keskne.
Teiseks toob Paulus näiteid Pühakirjast. Tänases kirjakohas tsiteerib ta pühakirja (s 3), millele järgneb üleskutse, et usklikud seda rohkem loeksid (Pauluse jaoks oli see tollal Vana Testament). Selles Piibli peatükis kajavad mitmel pool ka Jeesuse õpetused ja sõnad. J.Stott leiab neid 14. korral (5), ja " ligimesearmastus" salmis 26 on veel üks. Rooma kiri sündis küll varem kui evangeeliumid, kuid Paulus on nii läbi imbunud Jeesuse elu ja sõnade kogejate kirjeldustest, et need ujutavad ta kirjutised üle. Me teeme hästi, kui toimime samamoodi (lastes Jeesuse sõnadel ja õpetusel kujundada oma kõnet).
Kolmandaks kasutab Paulus palvet (s 5). Ta palub, et kogudus oleks ühtne - koht, kus saaks ühiselt Jumalat austada. "Ainult siis, kui usklikud lõpetavad üksteisega kaklemise ja räägivad otsekui ühest südamest ühel häälel, saavad nad ülistada Jumalat nii, nagu nad peaksid." (6)
Kahjuks oleme meie, kristlased, palju agaramad üksteist hukka mõistma – kuigi meid on palju kordi palutud seda mitte teha – kui armastama (mida me peaksime tegema). (7)
1 E. Stanley Jones, In Croucher, lk 341 2 Alistair Begg, jutlus 3 Lk 9:23 4 Vt 13:14 5 Stott, Rooma kiri, lk 318, 319 6 Moo, Rooma kiri, lk 472 7 Jane Williams