Võime kahelda selles, kui palju suudab korda saata palvetamine oma naabrite, kohaliku kogukonna ning võimuesindajate eest. Pauluse jaoks on selline palve otsene evangeeliumi tagajärg. Ta kirjutab evangeeliumi muutvast väest ning kiidab “ajastute Kuningat….ainsat Jumalat” (1Tm 1:17). Ja selle reaalsuse valguses, “siis” (s 1)  - praktiseerib ta rõõmuga ise ning kutsub üles  - palvetama, andma tänu kõikide inimeste eest, eriti aga valitsejate eest. Selleks toob ta mitmeid põhjendusi.

Kristus suri kõikide eest (s 6). Ta on ainuke vahemees inimeste ning Jumala vahel (s 5), kelle soov on päästa kõiki (s 4). Me ei palveta üksnes inimeste päästmise eest ning selle eest, et keskkond võiks olla soodus tunnistamiseks, vaid palvetame ka Jumala õnnistuste pärast nende eludes. Inimesed on väärtustatud, sest nende hind on olnud Jumala Poja elu. 

Me palvetame oma rahva ja tema juhtide eest, sest evangeeliumit ei kuulutata vaid üksikisiku päästeks, vaid kogu loodu täielikuks muutumiseks tulevikus. Esimesel sajandil tähendas kreekakeelne sõna euangelion häid sõnumeid terve rahva, mitte vaid üksikisiku jaoks. Sellist sõnumit kuulutati heeroldite (kuulutajad, s 7) poolt. Meie sõnum on, et ühel päeval muudab Jumal terve universumi, ning olles need, kes juba kuuluvad selle uue loodu hulka, teeme me tööd ning palvetame saabuva uue ootuses, olles praegu veel keset vana.

Paulus ei ole naiivne. Isiklikust kogemusest teab ta, et ühiskond võib evangeeliumi ja ka koguduse suhtes vaenulik olla. Ta kutsub Jumala rahvast üles palvetama, et nad ise koos ülejäänud ühiskonnaga võiksid elada “vaikset ja rahulikku elu” (s 2). Valeõpetajad oma Vana Testamendi väärtõlgendusega kitsendasid evangeeliumi ulatust, ometi kuulus evangeeliumi sõnum paganatele samamoodi kui juutidele (s 7), ning oli vajalik nii üksikisiku kui terve ühiskonna muutmiseks.