Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 10
Palve vaenlastest vabastamise pärast1Issand, miks sa seisad kaugel, miks sa peidad ennast hädaajal?
2Vaesed saavad vaevatud riivatute uhkusest, olles kinni kavaluste kaudu, mis nad on välja mõelnud.
3Sest õel kiitleb oma hinge ihaldustest ja ahne kirub, põlastab Issandat.
4Õel oma ülbuses hoopleb: „Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!” - need on kõik tema mõtted.
5Tema käigud õnnestuvad alati; sinu õiglased kohtud on eemal kõrgel ta meelest; ta puhub kõigi oma vastaste peale.
6Ta ütleb oma südames: „Mina ei kõigu, põlvest põlve ma olen see, kellele ei juhtu õnnetust!”
7Ta suu on täis sajatusi, kavalust ja rõhumist; ta keele all on vaev ja nurjatus.
8Ta istub varitsemas õuede taga, salajases paigas ta tapab süütu, ta silmad luuravad õnnetut.
9Ta varitseb salajases paigas nagu lõvi padrikus; ta varitseb, et tabada viletsat; ta tababki tema, tõmmates teda oma võrku.
10Ta küürutab ja lömitab, ja õnnetud langevad ta vägevate küünte vahele.
11Ta ütleb oma südames: „Jumal on unustanud, ta on oma palge peitnud, ta ei näe ilmaski!”
12Tõuse, Issand, tõsta oma käsi üles, oh Jumal! Ära unusta viletsaid!
13Mispärast teotab õel Jumalat? Ta mõtleb oma südames, et sina ei hooli sellest.
14Sina oled seda näinud, sest sina näed vaeva ja meelekibedust, et tasuda oma käega; õnnetu jätab enese sinu hooleks, sina oled vaeslapse abimees.
15Murra katki õelate käsivars, maksa kätte kurja õelus, kuni sa seda enam ei leia!
16Issand on kuningas ikka ja igavesti, paganad on kadunud tema maalt.
17Viletsate igatsemist sa kuuled, Issand; sina kinnitad nende südant, su kõrv paneb neid tähele,
18et mõista õiglast kohut vaeslapsele ja rõhutule, et mullast saadud inimene enam ei ajaks hirmu peale.
Meie ette joonistatud pilt südametunnistuseta türannist teeb rahutuks. Ometi kirjeldab see üsna täpselt kogemusi, mille osaks paljud läbi ajaloo on saanud valitsejate käe läbi, kes kuritarvitavad võimu või türanniseerivad teisi. Tänases psalmis kirjeldatakse sellist valitsejat kui ülbet (s 2), õelat ( 3), enesepetjat (s 6), manipuleerivat (s 7) ning ohtlikku ( s 8-10). Ta on ülbitseja, kes kuritarvitab oma jõudu nõrgemate üle ega hooli õiglusest. Ta on kuritahtlik valetaja, kes on saanud omatahtsi tegutseda juba nii pikalt, et ei usu enam üldse, et peaks Jumalale millestki aru andma. Ta püüab lõksu, purustab ja hävitab oma ohvrid (s 9,10).
Kus on Jumal, keset taolise kurjuse märatsemist? Psalmisti hüüdmises kajavad kaasa väga paljude teiste hüüded, kes peavad taluma kurjust ja julmusi. Olgu poliitilises sfääris, sõjakoleduste keskel, töö juures või isegi enda perekonnas - on tohutult palju neid, keda on vääriti koheldud teiste poolt, kes on haaranud võimu ning kuritarvitavad seda. Ja alati kõlab siis see küsimus: kus on Jumal? Laulja hüüab siin Jumala poole nii süütute ja abitute kaitsmise kui ka ülbe rõhjua karistamise pärast. Tema meeleheide ning palve on äärmiselt jõuline: kurjale peab samuti saabuma tasumisetund! Murra ta käsivarred! Peata see ülekohus! Ära luba tal karistusest pääseda!
Meie ei kuule selle loo lõppu psalmi lõppedes - ega tea mis edasi sündis selle halastamatu rõhujaga, kuid me saame korduvaid kinnitusi, et Jumal on kuulnud ning vastab kõikidele neile, kes on langenud ohvriteks. Jumalat ei saa pilgata. Ja Ta astub välja nõrkade ning haavatute kaitseks. Ehk aitab meid teadmine, et meie palved õigluse ja kaitse pärast nõrkadele, ei jää iial tähelepanuta ega ole asjatud. Jumal on igavene ning kõik türannid pelgalt surelikud (s 16,18) - ükskõik kui puutumatud nad endi arvates ka poleks, tuleb päev mil nad peavad Jumala ees kõigest aru andma.
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey