Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Tm 6:1-10
Mitmesuguseid juhiseid1Kes iganes on orjana ikke all, pidagu oma peremehi kogu austuse vääriliseks, et Jumala nime ja õpetust ei teotataks.
2Aga kellel on usklikud peremehed, ärgu mõtelgu neist üleolevalt sellepärast, et nad on vennad, vaid teenigu neid veel enam, sest nad on usklikud ja armsad ning heategevuses püüdlikud. Seda õpeta ja manitse!
3Kui keegi õpetab teisiti ega jää meie Issanda Jeesuse Kristuse tervete sõnade ja jumalakartusele vastava õpetuse juurde,
4siis see on iseennast täis ega saa millestki aru, vaid on haige vaidlemisest ja sõnelemisest, millest tekib kadedust, riidu, teotust, kurje kahtlustusi,
5lõputuid hõõrumisi inimeste vahel, kes on mõistuse poolest rikutud ja ilma jäänud tõest, ning kes arvavad jumalakartuse olevat tuluallika.
6Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on.
7Ei ole me ju midagi toonud maailma, nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia.
8Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll.
9Kes tahavad aga rikastuda, need langevad kiusatusse ja lõksu, paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis vajutavad inimesed sügavale hävingusse ja hukatusse.
10Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu.
“Jumalakartus” on 1Timoteose kirja üks võtmesõnu. See ühendab elu sisemise ja välise dimensiooni, sidudes omavahel ka eluviisi ning õpetuse. Tänapäeval võime rääkida kristlikust aususest. Efesoses oli Kristuse läbi saavutatav jumalakartlikkus kontrakultuuriline nähtus. Paulus kasutab seda siin põhjusel, et see oli paganlik termin märkimaks “auväärsust”. Neid, kes olid valvel Artemise kultuse püsimise pärast - mis andis Efeossele selle peamise kummardamise objekti ning majandusliku õitsengu (Ap 19:24-28) - kutstuti “jumalakartlikeks” (“the godly one”). Paulus aga kutsub Efesoses olevat kogudust üles kontrakultuurilisele jumalakartlikkusele, Kristuse- kujulisele “auväärsusele”, mis vastandus täielikult sellele teisele. Kristlik “auväärsus” ei põhine iial vaid nähtaval välimusel. Just sellepärast tekitasid valeõpetajad sedavõrd suure probleemi. Nad püstitasid koguduse keskel täiesti mittevajaliku probleemi, õõnestades seeläbi koguduse avalikku tunnistust kogukonnas. Jumalalt pärinev õpetus on terve, elutoov, valeõpetus aga mürgine (“surmav” s4).
Samalaadset testi võime rakendada ka kaasaja koguduses ilmnevate erinevate rõhuasetuste puhul. Valeõpetajate ärapöördumine kristlikest põhitõdedest (s 3) tegi nähtavaks nende mässumeelsed südamed. Nad arvasid, et nemad teadsid kõige paremini, ometi ei teadnud nad üldse. Uhkus ning ahnus õõnestasid nende arusaamisvõime (s 5), muutes nad vastuvõtlikuks kiusatustele. Ka meil tuleks paluda, et Jumal näitaks, millises olukorras on meie südamed - et meid poleks võimalik samamoodi petta. Jumalakartlikkus (väline auväärsus ja prestiiž) olid vaid isikliku kasu saavutamise vahendid (s 5). Suuremate linnade avalikud kõnelejad võisid seeläbi leida endale majanduslikku toetust ning eestkostet. Paulus aga töötas Korintoses telgitegijana just sellepärast, et teda ei peetaks selleks, kes jutlustab isikliku kasusaamise eesmärgil. Valeõptajate peamiseks motivatsiooniks oli saanud paljas ahnus. Jumalakartlikkus vastandina, käib koos rahuloemisega (s 6). Kristuses ei lähe meile kaduma ükski igavene väärtus (s 7). Rahaarmastus aga oli see, mis püüdis lõksu valeõpetajad ning põhjustas suurt kahju nii nende endi hingedele kui ka tervele kogudusele. Nii tuleb ka meil olla valvel välise auväärsusega riietunud ahnuse haarde eest.
Selle kommentaari autor: +Graham Cray