Reageerime valusatele kogemustele erinevalt.  Ronime ja kukume neil Hopkinsi “mõttemägedel ja kukkumiskaljudel” kes lühemat, kes pikemat aega, vähem või rohkem unetuid öid veetes. Mõne lein on kohe pealispinna ligidal, teisel sügavale südamepõhja peidetud. See, mis kõiki lohutab on teadmine, et keegi mõistab, ega pea “tühiseks” meie tundeid. Üsna hiljuti olin Jumalale südamest tänulik sõprade eest, kes mõistsid, et vanema surmale järgnev lein võib kesta kaua aega. Ja milline lohutus oli leida veebilehekülg eestpalveteks, mis oli tehtud naiste poolt, kes nagu minagi ei saanud oma mõtteist välja  Margaret Hassanit, kes rööviti ja mõrvati Bagdadis. Lugedes salme 49-51 tuleb ta mulle meelde.

Poeedi mõttemaailma “mäed”, ahastuses tekkinud kujutluspildid, küsimused ja mõistatused täidavad selle ülejäänud peatüki ruumi. See jutustab meile millisena ta Jumalat näeb ja mis toob talle lohutuse. Enamikes Nutulaulude poeemides on olemas keskne, trummilöökidena mõjuv refrään - siin on selleks : “Jumal kuuleb, Jumal näeb” (s 36,50,56,59,61). Ta pole passiivne, häirimatu jumalus, vaid reageeriv, hooliv päästja (s 57,58). 

Et tegu on poeesiaga, ning meie tunded ei järgi ratsionaalseid mustreid - ei leia me siit korrastatud arengut ahastusest lohutuseni. Kui sageli me maadleme kahtlusega, kas Jumal tõesti kuuleb (s 44), ning ka see poeem lõpeb ebamugava raevupurske ja kättemaksunõudega (s 61-66). Seda vihast palvet loeme täna Jeesuse perspektiivist, kes ütles, et vaenlastele tuleb andeks anda (Lk 6:27-36). Siiski tundub mulle, et meie palved teiste kannatajate eest, näiteks ülekohtuselt hävitusse tõugatud vangide eest, vajaksid sageli rohkem süüdet.