Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 24:32-51
Jeesus õhutab valvama32Ent viigipuust õppige võrdumit: kui selle okstele tärkavad noored võrsed ja ajavad lehti, siis te tunnete ära, et suvi on lähedal.
33Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda, tundke ära, et tema on lähedal, ukse taga!
34Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik see on sündinud.
35Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.
36Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi.
37Sest nii nagu olid Noa päevad, nõnda on Inimese Poja tulemine.
38Sest nii nagu inimesed olid noil päevil enne veeuputust - sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva,
39ega taibanud midagi, enne kui tuli veeuputus ja võttis kõik nad ära -, nõnda on ka Inimese Poja tulemine.
40Siis on kaks põllul: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha;
41kaks naist on veskil jahvatamas: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha.
42Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!
43Küllap te taipate, et kui peremees teaks, millisel öövalve ajal varas tuleb, siis ta valvaks ega lubaks oma majja sisse murda.
44Seepärast olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!
Tähendamissõna arukast ja arutust sulasest45Kes siis on ustav ja arukas sulane, kelle ta isand on seadnud oma kodakondsete üle neile parajal ajal elatist andma?
46Õnnis on see sulane, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat.
47Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle.
48Aga kui see sulane oleks halb ja ütleks endamisi: „Mu isand viibib,”
49ning hakkaks peksma oma kaassulaseid, sööma ja jooma koos purjutajatega,
50siis selle sulase isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea,
51ning raiub ta pooleks ja annab talle sama koha silmakirjatsejatega; seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.
Jeesus pöörab nüüd tähelepanu jüngrite poolt esitatud teisele küsimusele:Mis on sinu tulemise ja selle ajastu lõpu tunnustäht? Ja kui jüngrite esimesele küsimusele vastates viitas Jeesus selgelt sündmustele mis olid tulemas lähitulevikus, siis tema teist tulemist puudutavat vastust iseloomustab mõistatuslikkus. Erinevus nende kahe lõigu vahel ei saaks olla suurem; seal kus eelenev vastus julgustas lugema “aegade märke” (s 32,33), teatab Jeesus nüüd, et lõpuhetk on peidus nii inglite kui inimeste eest, ning isegi tema enese eest (s 36).
Loetu on äärmiselt tähelepanuväärne, osutades lõpuaegu puudutavate inimlike spekulatsioonide absurdsusele. Kui Isa on selle informatsiooni reserveerinud üksnes Iseenesele, siis on jutt sellega lõpetatud ning igasugune püüe visandada mingit prohvetlikku ajaplaani on sisuliselt sõnakuulmatuse akt, sest ignoreerib Kristuse selget õpetust. Samas - isegi kui täpne ajahetk jääb määratamata, ei tähenda see, et sündmus ise jääks toimumata ning just see tingib vajaduse korrata veelkord “valveloleku” vajalikkust (s 44) ning ustavaks jäämise vajadust (s 45). Veelgi enam, Jeesus defineerib ustavust teiste inimeste teenimisena. Ehk teisisõnu: enese ettevalmistamine lõpuaegadeks ei tähenda mitte keskendumist prohvetlikule “kellaajale”, vaid hädasolijate vajaduste täitmist.
Jeesus toob siin paralleeli Noa päevadega (s 37-39). Noa kaasaegsed olid liiga hõivatud igapäevase elu nautimisega selleks, et mõtelda natukenegi ettepoole käesolevast hetkest. Meil kristlastena võib olla seesama kiusatus - eriti maailmas, mis on tulvil kiirsõnumeid ning pilte, mis katavad kogu Issanda tulemise tõotuse horisondi ning kujundavad eluviisi mille perspektiivis lõppu ei olegi. Just sellepärast meenutasid esimesed kristlased järjepidevalt üksteisele seda horisonti, võttes kasutusele tervituse Maranatha! - “Meie Issand, tule!” (1Kr 16:22)
Selle kommentaari autor: David Smith