Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 26: 17-25
Jeesuse viimne paasasöömaaeg17Aga hapnemata leibade püha esimesel päeval astusid Jeesuse jüngrid ta juurde ja küsisid: „Kuhu sa tahad, et me sulle paasa söömise valmistaksime?”
18Tema ütles: „Minge linna selle-ja-selle juurde ja öelge talle: „Õpetaja ütleb: Minu aeg on lähedal, ma tahan sinu juures pidada paasasöömaaega oma jüngritega!””
19Ja jüngrid tegid, nõnda nagu Jeesus neid oli käskinud, ja valmistasid paasasöömaaja.
20Aga õhtul istus Jeesus lauda koos nende kaheteistkümnega.
21Ja kui nad sõid, ütles tema: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab minu ära.”
22Ja väga nukraks jäädes hakkasid nad järjestikku talle ütlema: „Ega ometi mina see ole, Issand?”
23Tema aga vastas: „See, kes sööb minuga samast kausist, annabki minu ära.
24Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta ei oleks sündinud.”
25Aga Juudas, tema äraandja, kostis talle: „Olen siis mina see, rabi?” Jeesus ütles talle: „Need on sinu sõnad.”
Kaks asja on rabavad neis Jeesuse ettevalmistustes pidada koos jüngritega paasasöömaaega. Esiteks, Jeesuse kontrollitunnetus toimuvas: väga rahulikult organiseerib ta paasasöömaaja ettevalmistamise koos enda järgijatega, öeldes: “Minu aeg on lähedal” (s 18). Siin on selge tõend, et tema elu ei võetud talt ära vägisi, vaid pigem andis ta selle ise, vabatahtlikult oma Isa poolt plaanitava lunastuse tarvis (Jh 10:17-18). Teiseks, on siin paeluv viide kindlale mehele seal linnas, kellega tundub olevat sõlmitud mingisugune eelnev kokkulepe selle ruumi kasutamiseks just paasasöömaja tarvis. See on inimene, kes tunneb Jeesust kui “Õpetajat”, ja nii võime ta arvata anaonüümsete jüngrite hulka. Lihtsa (ning üsna kindlalt ka riskantse) teoga, oma maja Õpetaja kasutusse andes, tegi too tundmatu võimalikuks viimase õhtusöömaaja seadmise rajamise, tehes miljoid kristlased läbi sajandite sellega oma (tänu)võlglasteks.
Viimaks, tuleb tähele panna jüngrite reaktsiooni Jeesuse alarmeerivale ütlemisele, et üks nende seast reedab nende Issanda (s 21). Matteus ütlen meile, et nad kõik said “väga kurvaks” ja küsisid “Ega ometi see mina ole, Issand?” (s 22). Kõik, peale ühe siis: Juudas oli vait, ning alles hiljem ühineb küsijatega selleks, et mitte silma paista (s 25). Tähelepanuväärne on ka see, et reetur pöördub Jeesuse poole tiitliga “rabi”, mitte aga Issand. Need, kes Kristust tõeliselt tunnevad, saavad teadlikuks ka enda vääritusest ning ekslikkusest, teised aga, kes iial ei süüvi sügavamale paljast informatsioonist Jeesuse kohta, jäävad puudutamatuks, sõltumatuks temast ning enesele rajatuiks. Ja tegelikkuses on surmaohus nood viimased.
Selle kommentaari autor: David Smith