Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 116
Surmasuust päästetu tänu1Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist,
2sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja.
3Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse.
4Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: „Oh Issand, päästa mu hing!”
5Armuline on Issand ja õige, meie Jumal on halastaja.
6Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja tema aitas mind.
7Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Issand on sulle head teinud!
8Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest.
9Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal.
10Mina usun, seepärast ma räägin. Ma olin suures vaevas.
11Ma ütlesin oma kohmetuses: „Kõik inimesed on valelikud!”
12Kuidas ma tasun Issandale kõik tema heateod minu vastu?
13Ma tõstan üles päästekarika ja hüüan appi Issanda nime.
14Ma tasun oma tõotused Issandale kogu ta rahva nähes.
15Kallis on Issanda meelest tema vagade surm.
16Oh Issand, ma olen ju su sulane, ma olen su sulane, su teenija poeg; sa oled mu köidikud lahti päästnud!
17Sinule ma ohverdan tänuohvreid ja hüüan appi Issanda nime.
18Oma tõotused ma tasun Issandale kogu ta rahva nähes
19Issanda koja õuedes, sinu keskel, Jeruusalemm. Halleluuja!
Kes iganes selle psalmi ka kirjudas, võime olla kindlad, et tal oli olnud võimas, isiklik kogemus Jumala päästest. Ta nimetab päästet surmast (s 3) ning vabanemist ahelatest (s 16) - see on olnud Jumala tegu, mis muutis kogu tema elu (s 1). Laulja kiindumuse vastuseks on otsus “hüüda Teda appi eluaja” (s 2). Ning kogu ülejäänud psalm on täis väljendusi pühendumisest Jumalale - laulja kinnitab, et ta on Jumala sulane (s 16), ta tõotab tuua ohvreid (s 17), avalikult tunnistada (s 18,19) ja kiita Jumalat (s 17) Tema ustavuse eest.
Psalmist vaatab tänases tekstis tagasi oma ahastuse aegadele äratundmisega, et Jumal kuulis ka tema selleaegseid palveid. Ta jutustab, et ta hüüdis oma pimedates hetkedes - ja Jumal kuulis ning päästis ta (s 3,4). Siiski aga ei ütle ta kusagil, et Jumal garanteerib usklikele probleemivaba elu. Vastupidi - psalm viitab, et võib tulla aaegu, mil kannatus ja surm sekkuvad ka Jumala laste ellu ning Jumal ei tõmba neid sellest üleloomulikul viisil välja. Aga ka siis on Jumal neile väga ligidal, valavb nende üle suure armastuse ja kaastundega ning lohutab ja kannab nad läbi neist aegadest.
Metodisti jutlustajal,John Wesleyl, oli kombeks oma igapäevasesse päevikusissekandesse märkida viis asja, mille eest ta sel päeval tänulik oli. Päeval, mil teda maanteel rööviti, oli üks tema tänupõhjustest järgmine: ta tänas Jumalat selle eest, te talle jäid tema riided alles. Alasti järgmisesse jutlustamispaika jõudmine ei oleks kuidagi hea mõjuga olnud! Jumala armastamine ning tänamine võib keset raskeid olukordi tunduda võimatu või tänapõhjuste leidmine väga raske. Just hiljuti oli see minugi kogemus, kui meie suguvõsas pidid noored vanemad matma oma kolmeaastase tütre, kes suri vähki. Siiski saame seda teha usus, teades, kui ustav on see Jumal, kellele oleme andnud oma usalduse. Me ei pruugi päevikut pidada, kuid sellest hoolimata peaksime kõik vähemalt tagasivaates suutma meenutada neid erakordseid aegu oma elus, mil olime silmitsi tohutute väljakutsetega, ning näha kuidas ka sellistel aegadel toimis meie elus Jumala arm.
Laulja teab, et meil ei ole kuidagi võimalik Jumalale tasuda Tema helduse eest (s 12), ometi on Jumala armastuse kogemine toonud tema ellu täiesti uued prioriteedid. Samamoodi toimib Jumala armastus meie elus. Ja armastus ootab alati vastust (s 1,13,17-19). Selle meenutamine, mille eest isiklikult peaksime tänama Jumalat on algus meie isiklikule armastuse vastusele, algus veel võimsamale Jumala armastuse kogemisele.
Selle kommentaari autor: APÜ