Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 23
Hea karjane1Taaveti laul. Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.
2Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind;
3tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast.
4Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.
5Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis.
6Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks.
Loetud psalm on äärmiselt tuntud, ning kujundanud Jumala rahva teadvust läbi sajandite. Samuti aga koondab see teemasid, mis puudutavad igapäevaselt meie elu.
See on laul teekonnast. Teekonnal, nagu ka elul usus, on erinevaid faase - see pole iialgi staatiline või kinnijooksnud. Kui me ei suuda sellel teekonnal edasi minna, riskime ressursside (haljad aasad) lõppemisega. Nii tuleb Jumala karjal ikka palvetada “…anna meile tänapäev…”
Selle psalmi maastik on karm ning mõnikord lausa vaenulik. Teekonnal olev Jumala rahvas on läbi ajaloo kogenud ja jätkuvalt kogemas selle maastiku muutumist nii hingamisveteks, siis aga sügavpimedateks ohtlikeks orgudeks ja siis taas haljasteks aasadeks.
Karjasepilt siin, ei sümboliseeri vaid hoolitsut. Kuningaid ja juhte nimetati Vana Testamendi aegadel sageli ka karjasteks (Hs 34). Ning turvalisus leitakse karjase meelevallale alistudes, teades, et Tema peab hoolt oma karja eest. Tähtis on kuuluda Tema karja.
Kõige olulisem aga on ligiolu. Läbi Pühakirja, kinnitab Jumal oma rahvale et Ta on ja jääb meiega (s 4). Me ei saa määrata teekonna kulgu, me ei suuda muuta maastikku; kuid need ei ole otsustavad - otsustav on Jumala Ligiolu. Kui see on, siis rohkem ei olegi vaja.
Selle kommentaari autor: Steve Silvester