Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 32: 3-20
3 Ja Jaakob ütles, kui ta neid nägi: “See on Jumala leer!” Ja ta pani sellele paigale nimeks Mahanaim. 4 Siis Jaakob läkitas käskjalad enese eel oma venna Eesavi juurde Seirimaale Edomi väljadele 5 ja andis neile käsu, öeldes nõnda: “Öelge mu isandale Eesavile: Nõnda ütleb su sulane Jaakob: Ma olen tänini Laabani juures võõrana elanud ja viibinud. 6 Mul on härgi ja eesleid, lambaid ja kitsi, sulaseid ja teenijaid, ja ma läkitan seda teatama oma isandale, et su silmis armu leida.” 7 Käskjalad tulid tagasi Jaakobi juurde ja ütlesid: “Me jõudsime su venna Eesavi juurde. Ta juba tulebki sulle vastu koos neljasaja mehega.” 8 Siis Jaakob kartis väga ja tal oli kitsas käes; ja ta jaotas rahva, kes koos temaga oli, samuti lambad ja kitsed, veised ja kaamelid, kahte leeri, 9 sest ta mõtles: Kui Eesav tuleb ühe leeri kallale ja lööb selle maha, siis teine leer pääseb. 10 Ja Jaakob ütles: “Mu isa Aabrahami Jumal ja mu isa Iisaki Jumal, Issand, kes mulle ütlesid: Mine tagasi oma maale ja oma sugulaste seltsi, siis ma teen sulle head! 11 Mina pole väärt kõiki neid heategusid ja kõike seda truudust, mida sa oma sulasele oled osutanud. Sest kepp käes läksin ma üle Jordani, aga nüüd on mul kaks leeri. 12 Päästa mind ometi mu venna Eesavi käest, sest ma kardan, et ta tuleb ja lööb mind maha koos emade ja lastega! 13 Sina ise aga oled öelnud: Ma teen sulle tõesti head ja lasen su soo saada mereliiva sarnaseks, mida ei saa ära lugeda selle rohkuse pärast!” 14 Ja ta jäi selleks ööks sinna ning võttis sellest, mis oli saanud tema omaks, oma vennale Eesavile kingituseks 15 kakssada kitse ja kakskümmend sikku, kakssada emalammast ja kakskümmend jäära, 16 kolmkümmend imetajat kaamelit ja nende varssa, nelikümmend lehma ja kümme härjavärssi, kakskümmend emaeeslit ja kümme eeslitäkku. 17 Ja ta andis need oma sulaste kätte, iga karja eraldi, ja ütles oma sulastele: “Minge minu eel ja jätke vahemaa iga karja vahele!” 18 Ja ta käskis esimest, öeldes: “Kui mu vend Eesav tuleb sulle vastu, küsib sinult ja ütleb: Kelle oma sa oled ja kuhu sa lähed, ja kelle omad on need, kes su ees on?, 19 siis vasta: Need on su sulase Jaakobi omad, kingitus, mis läkitatakse mu isandale Eesavile, ja vaata, ka tema ise tuleb meie taga!” 20 Ja ta käskis ka teist ja kolmandat ja kõiki muid, kes karjade järel käisid, öeldes: “Te peate Eesavile ütlema sedasama, kui te teda kohtate! 21 Ja öelge ka: Vaata, su sulane Jaakob tuleb meie taga!” Sest ta mõtles: Ma lepitan teda kingitusega, mis mu eel läheb. Alles pärast seda ilmun ma ise tema ette, vahest võtab ta mind siis armulikult vastu. 22 Nõnda läks kingitus tema eel, aga ta ise jäi selleks ööks leeri.
Saavutanud Laabaniga vaherahu, valmistub Jaakob nüüd ära leppima võõraks jäänud venna Eesaviga, kelle mõrvarlike kavatsuste eest ta enne põgenes (27: 41-45). Aga miks? Samahästi võib sellest kujuneda ka “vihma käest räästa alla” variant. Lugejatena oleme piisavalt tutvunud Jaakobi kõverate käikudega - mis tal seekord plaanis võib olla?
Kõigepealt saadab Jaakob oma sulased Eesavi juurde kummalise sõnumiga, mis on täis ülevoolavat aupaklikust (s 4,5). Kui nood tagasitulles toovad sõnumeid Eesavi meestehulga suurusest, jagab Jaakob oma inimesed kohe mitmeks, et minimeerida võimalikke kaotusi (s 7,8).
Siis Jaakob palvetab. (Tuntud Vana Testamendi teadlane Claus Westerman peab seda palvet üheks 1Moosese raamatu 31-33 ptk kõrgpunktiks). Jaakob läheb Jumala ette täiesti paljastatud hingega, väljendades intensiivsest pingest kantud tundeid. Šoti kirikuõpetaja Robert Murray M’Cheyne on öelnud: “Inimene Jumala ees põlvedel pole midagi enamat kui see, mis ta tegelikult on.” Viis kuidas Jaakob Jumala poole pöördub (s 9) toob koheselt meelde kõik, mida Jumal on enne teinud tema vanaisale ja isale. Seal, avaldab Jaakob Jumalale endapoolse loogikaga selle kuidas tema olukora näeb: Jumal oli talle andnud tõotuse; tema oli Jumala halastuse ja armu toimel saanud jõukaks; nüüd on Jaakob (ja kõik, kes temaga on) surmaohus; Jumal peaks nüüd oma töotusest kinni pidama. Keegi on öelnud: ”Kinni hoida selle Jumala sõnast, kes peab oma sõna, tähendab palvetada tõeliselt.”
Olles palves otsinud Jumalalt abi, kindlustab Jaakob ka ise oma võimalusi, kalkuleerides hoolikalt , kuidas võita Eesav kingituste tulvaga (s 13-21). Taoline muljetavaldav heldus iseenesest ei pruugiks Eesavi südant pehmendada, aga karjade kinkimine hoiaks tema mehed hõivatuna muu tegevusega, pidurdaks ta liikumist ning aitaks mitmelgi Jaakobi mehel võtta positsioon sisse Eesavi meeste keskel. Jaakob jääb liigagi inimlikuks seguks usust, hirmust ning kahtlustest.
Selle kommentaari autor: Jenny Petersen