Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jaakobuse 1:1-11
Tervitus<br />Kiusatustest ja usust1Jaakobus, Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulane, saadab tervitusi kaheteistkümnele hajali asuvale suguharule.
2Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse,
3kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks.
4Aga kannatlikkus olgu täiuslik, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka.
5Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse.
6Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega.
7Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt,
8ta on hingelt kaksipidine mees, ebakindel kõigil oma teedel.
9Madal vend kiidelgu oma kõrgusest,
10rikas aga oma madalusest, sest ta kaob nagu rohu õieke.
11Sest päike tõuseb lõõsaga ja kuivatab ära rohu, selle õieke variseb maha ja ta palge kaunidus kaob. Nõnda närtsib ka rikas oma ettevõtmistes.
Mitte kellelgi ei meeldi kiusatused ja igasugused muud eluprobleemid. Haigused, võlad, probleemid tööl ja suhetes - kõik see võib meie jõuvarud üsna tühjaks ammendada. Seetõttu püüab enamik meist niisuguseid olukordi iga hinna eest vältida - keegi ei soovi elu, mis on täis raskusi. Jaakobuse suhtumine kiusatustesse näib niisiis üsna veider. Pole just tavaline, et keegi raskuste üle eriliselt rõõmustaks (s 2). Inimesed, kes peavad elu eesmärgiks õnnelik olemist, peavad niisugust ellusuhtumist vägagi pentsikuks.
Jaakobuse arvates peaks kristlaste elueesmärk olema teistsugune - isiksusena kasvamine, vaimse küpsuse ja iseloomu stabiilsuse saavutamine, ja seda eesmärki ei saavutata probleemide eest põgenedes. See saavutatakse hoopis püsivuse õppimise kaudu, suurendades usku ja usaldust Jumalasse, otsides tarkust. Kõige parem viis selleks ongi kohtumine probleemidega, mis viivad meid meie jõuvarude piirini. Kui oleme silmitsi olukorraga, mis meile ei meeldi, tuleb meil pöörduda abi saamiseks Jumala poole, ja ainult nii leiame tarkuse, et saada kristlasena täiskasvanuks.
Huvitav on jälgida seda, mida Jaakobus jätab ütlemata. Ta ei luba kusagil, et Jumal võtab meie probleemid ära või muudab olukorrad kergemaks, vaid ainult seda, et kui lubame, siis on jumalik abi alati käepärast. Raske olukord võib meid viia viimse piirini, kuid seda ületades muutume paremaks.
See on muidugi raske nõuanne, kuid samas ka vabastav, harilik reakstioon raskusega kohtudes oleks hakata kartma, hädaldama või saada vihaseks. Jaakobuse alternatiiv on: võta see vastu, usalda Jumalat ja kasva. Kõige selle tulemuseks on küpsus ja ka rahu.
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey