Psalm 107 soovitab meil küll meenutada suuri lugusid Jumala abist minevikus, kuid siin tekib üks probleem. Võib tunduda, et Jumal enam ei lähe välja meie sõjaväega (s 12). Juudidki, kes pagendusest tagasi Jeruusalemma jõudsid, sattusid raske igapäevaelu sisse, mis oli väga erinev sellest, mida inspireerivad jutud minevikust olid pannud neid ootama. Ka paljud kristlased vaatavad täna tagasi kunagistele vägevatele evangelistidele ja tunnevad end kuidagi allajäänutena ja ebaadekvaatsetena tänapäevastes väljakutsetes.

Käesoleva psalmi autor aga püüab leida vastuse, kuidas taolise kaotustunde ja pettumusega toime tulla, kasutades kirjakohti eelmistestki psalmides ja koostades liturgia, mis peaks meid aitama taolistes olukordades (Ps 57:7-11, 60:5-12)

Ta alustab ülistusega ja meenutab Jumala armastust ja Tema kuningriigi tõelist suurust (s 1-6). Me teenime suurt Jumalat ja peaksime end vastavate sõnade ja sütitavate viisidega süngusest ja rõhutusest välja tõstma. Siis aga kuuleme Jumala enda sõnu (s 8). Kogu oma vanaaegse väljendusviisiga, nagu ammune oraakel (s 7-9), kuulutab ta kogu maailmale, et ta on ära valinud Iisraeli (s 8) kui oma rahuplaani vahendi. Suurest Misjonikäsust loeme (Mt 28:18-20), et kogu võim on antud nüüd Jeesusele, kes saadab meid kogu maailma rahvaid jüngreiks tegema. See omakorda viib meid palvesse, mis väljendab uuenenud sõltuvust Jumalast ja kindlat teadmist, et just meiesuguste ekslike inimeste kaudu Jumala kuningriik areneb.