Hoolimata tänase kirjakoha avasõnadest, Jaakobus ei sihi õpetajate pihta. Ta toob nad näiteks, sest ta kirjeldab meie suhtlemisviise. Probleem on otse meie kristliku käitumise keskmes. Kas me räägime inimestega lahkelt, ausalt, õrnalt, julgustavalt, tundlikult? Või kas me kasutame oma keelt teiste haavamiseks, loobime sõnu, mis haavavad ja hävitavad?

Jaakobuse võrdpildid keelest on tuntuimate kirjanduspalade hulgas. Nende peamine idee on: isegi kui keel on väike, märkamatu kehaosa, ripuvad selle küljes kogu meie isiksus ja suhted. Me tajume seda instinktiivselt. Meie keel võib lasta meil paista paremana, õpetame lapsi keelt kontrollima. Mõne inimese keel võib olla ohtlik: nad ei hoia saladusi, räägivad kuulujutte ja neid ei saa usaldada. Keelel on väga oluline osa kogu kultuuris.

Meie, kristlaste vale keelekasutus võib mitte ainult rikkuda suhted kirikus, vaid mõjutab ka meie tunnistust Kristusest. Mäletan kui töötasin ühes sekulaarses ülikoolis ja ükskord rääkisin väga ärritunult telefonitsi kolleegiga, kes sai vaevu hinge tõmmata, ja sain oma mittekristlasest assistendilt riielda. Põhjus? Lihtsalt tema arust kristlane peaks rahulikumalt käituma. Tal oli õigus. Ma helistasin tagasi, et vabandada.

Meil kõigil on erinevad isiksused ja me väljandame ennast erinevalt. Jaakobuse väljakutseks on selgitada, et ükskõik milline meie termperament ka pole, peaksime püüdma muutuda terviklikumaks. Kui see, mida usume, ja see, mida teeme, langeb kokku, oleme väiksemas ohus teisi kahjustada ja peegeldame rohkem Kristust.