See hästituntud ja armastatud psalm koosneb kahest paralleelsest osast. Mõlemad kutsuvad meid Jumalat tänuga ülistama (s 1, 2, 4) ja toovad põhjuse, miks me peaksime seda tegema (s 3, 5). Meie ülistus peaks olema nii rõõmus kui ka intelligentne, täis teadmist sellest, kes on Jumal ja mida Ta on teinud.

Sõna „hõiskama“ toob meelde erutunud rahvahulga hüüded, kes tervitab kuningat, kui too nähtavale ilmub (Ilm 19:1,6). Sõna ”teenima” salmis 2 võib tõlkida ka kui ”ülistama” - ülistamine ei tähenda ainult kirikukooris laulmist, vaid enda pakkumist tervikuna Jumala teenistusse (Rm 12:1). Meil on vaja mõlemat: ilma ülistuseta muutub teenimine lihtsalt äriks, ilma teenimiseta muutub ülistus emotsionaalseks krambiks. Peame tulema Jumala palge ette (s 2), mis on palju rohkem kui lihtsalt tulemine, vaid teadlik enese asetamine Kuninga ette.

Miks me peaksime seda tegema? Kõigepealt sellepärast, et ta on kuningas. Tema on meid loonud ja me kuulume talle. See pole ainult loomine, vaid ka äravalimine. See, kes meid lõi, tegi meid ka oma rahvaks, ta toidab meid ja juhib meid. Niisiis me pole enda omad, meie omad on ülistus ja sõnakuulelikkus (1Kr 6:19,20). Ja me oleme veendunud, et see Jumal on hea, armastav ja ustav. Ta väärib oma rahva armastust, mida rahvas ikka ja jälle ülistuses kinnitab.

Kuigi seda teab ainult Jumala rahvas, pole see midagi, mida peaks ainult endale hoidma. Psalmi alguses pöördutakse ilmamaa poole ja lõpus kõigi põlvkondade poole. Jumal pakub midagi enneolematult suurt ja igavesti asjakohast.