Loe läbi alltoodud kirjakoht: 5Ms 20
Käsud sõja puhuks1Kui sa lähed sõtta oma vaenlaste vastu ja näed hobuseid ja sõjavankreid, rahvast, keda on rohkem kui sind, siis ära karda neid, sest sinuga on Issand, su Jumal, kes tõi sind ära Egiptusemaalt.
2Ja kui te olete taplusesse minemas, siis astugu preester ette ja rääkigu rahvaga
3ning öelgu neile: „Kuule, Iisrael! Te lähete nüüd taplusesse oma vaenlaste vastu. Teie südamed ärgu mingu araks, ärge kartke, ärge olge rahutud ja ärge tundke hirmu nende ees!
4Sest Issand, teie Jumal, käib koos teiega, et sõdida teie eest teie vaenlaste vastu, et teid aidata.”
5Ja värbamispealikud rääkigu rahvaga ning öelgu: „Mees, kes on ehitanud uue koja, aga ei ole veel saanud selles elada, mingu ja pöördugu koju, et ta ei sureks sõjas ja keegi teine ei hakkaks selles elama!
6Ja mees, kes on istutanud viinamäe, aga ei ole veel saanud seda kasutada, mingu ja pöördugu koju, et ta ei sureks sõjas ja keegi teine ei hakkaks seda kasutama!
7Ja mees, kes on kihlanud naise, aga ei ole veel teda võtnud, mingu ja pöördugu koju, et ta ei sureks sõjas ja keegi teine ei võtaks naist enesele!”
8Ja värbamispealikud rääkigu veel rahvaga ning öelgu: „Mees, kes kardab ja on ara südamega, mingu ja pöördugu koju, et tema vendadegi süda ei kaotaks julgust nagu tema süda!”
9Ja kui värbamispealikud on lõpetanud rahvaga kõnelemise, siis seadku nad väepealikud rahva etteotsa!
10Kui sa jõuad mõne linna ligi, et sõdida selle vastu, siis paku sellele rahu!
11Ja kui ta sinult rahu vastu võtab ja avab sulle väravad, siis olgu kogu rahvas, kes seal leidub, sulle töökohustuslik ja teenigu sind!
12Aga kui ta ei tee sinuga rahu, vaid valmistub sõjaks su vastu, siis piira teda!
13Ja kui Issand, su Jumal, annab ta sinu kätte, siis löö mõõgateraga maha kõik ta meesterahvad!
14Aga naised, lapsed, loomad ja kõik, mis linnas on, kõik sellest saadav saak riisu enesele ja söö oma vaenlastelt saadud saaki, mida Issand, su Jumal, sulle annab!
15Nõnda tee kõigi nende linnadega, mis on sinust väga kaugel, mis ei ole nende siinsete rahvaste linnade hulgast!
16Aga nende rahvaste linnades, keda Issand, su Jumal, annab sulle pärisosaks, ära jäta elama ühtegi hingelist,
17vaid hävita sootuks hetid, emorlased, kaananlased, perislased, hiivlased ja jebuuslased, nõnda nagu Issand, su Jumal, sind on käskinud,
18et nad ei õpetaks teid tegema kõiki nende jäledusi, mis nad tegid oma jumalatele, ja et teie ei teeks pattu Issanda, oma Jumala vastu!
19Kui sa piirad mingit linna kaua aega ja sõdid selle vastu, et seda vallutada, siis ära hävita selle puid kirvest nende külge pannes, sest neist sa võid süüa! Ära raiu neid maha, sest kas puud väljal on inimesed, et sa ka neid peaksid piirama?
20Aga puud, millest sa tead, et neist puudest ei saa süüa, need hävita ja raiu maha ning ehita piiramisseadmed sinuga sõdiva linna vastu, kuni see langeb!
Neid sõjapidamise õpetusi on kõige parem võtta võrdpiltidena vaimulikust sõjapidamisest. Põhiküsimus on lihtne: kui ollakse vastakuti endast vägevama vaenlasga, siis selle asemel, et anda maad hirmule, tuleks keskenduda hoopis oma võimsale Jumalale (s 1-4). Kui kellelgi on tähtis eraasi pooleli – maja ehitamine, töö, pere loomine – siis need tuleks kõigepealt ära lõpetada (s 5-7). Ja arad peaksid lahkuma, et mitte teisigi araks teha (s 8). Sellised eritingimused võimaldaksid peaaegu kõigil nõuda endale erandi tegemist. Jumala armee pole poolikult pühendunutele. Ka Jeesuse tähendamissõna pidusöögist räägib samast asjast (2). Alati on mõjuvaid põhjusi, kuid Jumala kutse nõuab tingimusteta vastust.
Kaugelelavaid rahvaid, kes ei kujutanud Iisraeli eluviisile erilist ohtu, tuli kohelda tavalise sõjapidamise tingimustele vastavalt (s 10-15). Reaalne probleem on seotus nendega, kes on lädedal, kes ahvatlevad Iisraeli loobuma truudusest ja muutma prioriteete (s 16-18). Siin on Iisrael kompromissitu, võib-olla kõigepealt selles, et keeldub segaabieludest ja hävitab need objektid, mis sümboliseerivad muud kultust (3). Mooses tahab, et säiliks kogu südamest tulev truudus Issandale. Viljapuude säilitamise nõue (s 19, 20) tähendab seda, et vaenlase territooriumil tuleb austada asju, mis panustavad ellu positiivset. Vaimulikku sõda pidada, meie kultuurile väljakutseid esitada tuleb alati mõistlikult, sest maailm meie ümber sisaldab nii head kui halba.
Selle kommentaari autor: Walter Moberly