Loe läbi alltoodud kirjakoht: 5Ms 33:1-12
Mooses õnnistab Iisraeli suguharusid1Ja see on õnnistus, millega Mooses, jumalamees, õnnistas Iisraeli lapsi enne oma surma;
2ta ütles: „Issand tuli Siinailt ja säras neile Seirist; ta paistis Paarani mäelt, ta tuli Kaadesisse Meribast, temast paremat kätt jäi Asdod.
3Jah, ta armastab rahvaid, kõik ta pühad on sinu käes; nad heidavad su jalge ette, nad korjavad üles su sõnad:
4„Mooses on meile andnud Seaduse, Jaakobi kogudus on tema omand.”
5Jesurun sai kuninga, kui kogunesid rahva peamehed, kõik Iisraeli suguharud.
6Ruuben jäägu elama ja ärgu surgu, kuigi vähene on tema meeste arv!
7Ja Juuda kohta ta ütles nõnda: „Kuule, Issand, Juuda häält ja too ta oma rahva juurde! Võidelgu ta oma kätega selle eest, ja ole sina talle abiks ta vaenlaste vastu!”
8Ja Leevi kohta ta ütles: „Sinu tummim ja uurim kuulugu su ustavale mehele, keda sa proovile panid Massas, kellega sa riidlesid Meriba vee juures,
9kes ütles oma isa ja ema kohta: „Ma ei ole neid näinud!” ja kes ei tunnustanud oma vendi ega tundnud oma lapsi. Sest nemad peavad sinu sõna ja hoiavad sinu lepingut.
10Nad õpetavad Jaakobile sinu seadlusi ja Iisraelile sinu Seadust. Nad panevad su nina ette suitsutusrohtu ja su altarile täisohvri.
11Õnnista, Issand, tema jõudu, ja olgu sul hea meel tema kätetööst! Purusta tema vastaste ja vihkajate niuded, et nad enam ei tõuseks!”
12Ja Benjamini kohta ta ütles: „Issanda lemmik, kes elab julgesti ta juures. Tema kaitseb teda alati ja elab tema mäerinnakute vahel.”
Moosese valu selle pärast, et ta ei saa näha oma elutöö lõpuleviimist, peab olema suur. Ta on kulutanud oma juhitöös palju spirituaalset ja emotsionaalset energiat. Tema avalikku läbikukkumist (4Ms 20:11–13) ei saa siiski maha vaikida. Jumal näitab seega selgelt ja avalikult, et Ta ei soosi väljakutseid oma pühadusele. Kui Mooses oleks Jumala või oma rahva vastu nurisenud, oleks meil kergem mõista tema saatust. Puuduvad igasugused viited Moosese niisugusele suhtumisele ja see näitab, et ta hoolis Jumalast ja rahvast rohkem kui oma mainest. Ühe Isaac Bashevis Singeri novelli tegelane ütleb, et surmast tugevam ei ole mitte armastus, vaid kuulsus, sest tihti ollakse mures, mida inimesed meist peale surma mõtlevad (A Crown of Feathers and other stories, Penguin, 1979). See ei käi Moosese kohta. Ta hoopis õnnistab inimesi, kes olid põhjustanud talle nii palju muret. Ka meie jumalasarnasuse astet väljendab see, kuidas räägime ja palvetame neist, kelle eest peaksime vastutama.
Jumaliku armastuse väljendus ja rahvaste õnnistamine (s 2, 3) kõlab kokku kogu Viienda Moosese raamatu tooniga. Jumal tahab oma inimeste heaolu, Moosese õnnistused peegeldavad Jumala headust (s 13-16). See kajab sügavalt vastu ka kõikehõlmavatele õnnistustele, mida on tõotatud Kristuses (Rm 8:31, 32; 2Pt 1:3). Meil on kogu varustus, et saaksime elada Jumalaga kooskõlas, võita vaenlased (s 7, 11, 17), puhata turvalislt (s 12, 24, 25), saada osa pärandist (s 20, 23), teha õigeid otsuseid (s 21), ülistada Jumalat (s 10, 19) ja Talle kuuletuda (s 9). Paljud Uue Testamendi kirjad on pühendatud õnnistuste uurimisele, mis me oleme saanud Kristuses, ja palvele nende saamise pärast. Ühiskonnas, kus on nii keeruline oma kohta leida, tuleb meie kindlus teadmisest, kes me oleme (s 29).
Selle kommentaari autor: Andy Bathgate