Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 14: 15-40
Keelterääkimisest ja prohvetlikult kõnelemisest15Kuidas siis nüüd? Ma tahan palvetada vaimus, aga tahan palvetada ka mõistusega, tahan laulda vaimus, aga tahan laulda ka mõistusega.
16Sest muidu, kui sa õnnistad vaimus, kuidas saab kõrvalseisja öelda sinu tänupalve peale „Aamen”, kuna ta ju ei tea, mida sa ütled?
17Sest sa võid küll tänada ilusasti, kuid teist see ei ehita.
18Ma tänan Jumalat, et ma räägin keeli rohkem kui teie kõik,
19kuid koguduse keskel ma tahaksin rääkida pigem viis sõna oma mõistusega, et ka teisi õpetada, kui kümme tuhat sõna keeltega.
20Vennad, ärge olge lapsed mõtlemise poolest! Olge lapsed kurjas, mõtlemise poolest aga täiskasvanud!
21Seadusesse on kirjutatud: „Ma räägin sellele rahvale teiste keeltega ja teiste huultega, ent nad ei võta nõndagi kuulda,” ütleb Issand.
22Nii ei ole siis keeled tunnustäheks usklikele, vaid uskmatuile, ent prohvetlikult kõnelemine ei ole uskmatuile, vaid usklikele.
23Kui nüüd terve kogudus tuleks kokku ühte paika ja kõik räägiksid keeli ning kõrvalseisjad või uskmatud astuksid sisse, kas nad ei ütleks, et te jampsite?
24Kui nad aga kõik kõneleksid prohvetlikult ja sisse astuks mõni uskmatu või kõrvalseisja, siis kõik tooksid esile tema olukorra ja arvustaksid teda.
25Siis saaks avalikuks, mis on varjul tema südames, ning nõnda ta heidaks silmili maha, kummardaks Jumalat ja tunnistaks: Jumal on tõesti teie seas.
26Kuidas siis nüüd, vennad? Kui te tulete kokku, siis on igaühel midagi: on laulu, on õpetust, on ilmutust, on keelterääkimist, on nende tõlgendamist - see kõik toimugu ülesehitamiseks.
27Kui keegi räägib keeli, siis rääkigu kaks või kõige rohkem kolm, ja järjekorras, ning üks tõlgendagu.
28Aga kui tõlgendajat ei ole, siis ta olgu koguduses vait - rääkigu iseendale ja Jumalale.
29Prohvetitest kõnelgu kaks või kolm ning teised hinnaku kõneldut.
30Aga kui kellelegi teisele, kes istub, ilmutatakse midagi, siis esimene jäägu vait.
31Te võite ju kõik ükshaaval prohvetlikult kõnelda, et kõik õpiksid ja kõik saaksid virgutust.
32Ja prohvetite vaimud alistuvad prohvetitele.
33Sest Jumal ei ole korratuse, vaid rahu Jumal. Nõnda nagu on kõigis pühade kogudustes:
34olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole lubatud rääkida, vaid nad alistugu, nagu ka Seadus ütleb.
Kahtlemata tehti seda kõike kõige paremate kavatsustega. Keelteandi ja prohveteerimisandi omavad inimesed kibelesid neid praktiseerima avalikel jumalateenistustel. Aga viis kuidas nad oma ande kasutasid polnud kaugeltki abistav.
Kahjuks saab ka Jumalalt saadud ande kuritarvitada ning selle asemel, et tuua Talle au ja ehitada kristlikku kogukonda, muudeti need eneseimetlemise ja mõõdutundetu enesenäitamise tööriistadeks. Üsna otse käsib Paulus korintlastel taolised lapsikused lõpetada ning täiskasvanule kohaselt käituda (s 20). See ei käinud üksnes nende kohta, kes saadud vaimuandidega eputasid, vaid ka naiste kohta, kes oma lärmakate vahelesegamistega jumalateenistust segasid, selle asemel, et kodus oma küsimustele vastused saada (s 34,35 - need on ühtlasi ka salmid, mida on läbi aegade tõlgendatud mitmel erineval viisil).
Paulus ütleb, et jumalateenistusel valitsegu kord, mitte anarhia (s 40). Ta ei kõnele siin fikseeritud ja muutmatu teenimiskorra eest, ega ka elutu traditisionaalsuse poolt. Hoopiski mitte. Pilt, mille Paulus varasest kristlaste jumalateenistusest esitab, on dünaamiline ja selline, kus kasutatakse kogu andideküllust, mida Jumal kogudusse on jaganud (s 26). Elav Vaim inspireerib paljusid enda osa andma ja see on hoopis midagi muud kui ühe inimese juhitud jumalateenistuse mudelid, mis enamikule meist on harjumuspärased.
Kolm reeglit takistavad Pauluse poolt soositud avatud osalusega jumalateenistusel taandarenemast korrastamatuks kaoseks. Esiteks peab kindlalt olema eesmärgiks koguduse tugevdamine (s 26). Kui see ei sünni - ja siin toob Paulus näite keeltegarääkimise annist ilma tõlkeanni rakendamiseta- tuleb eelistada vaikust. Teiseks, viisakus ja kaasuskliku respekteerimine peab kõiges olema nähtav (s 30,31). Ja kolmandaks: ükski osaleja ei saa end vastutusest vabastada öeldes, et “Jumal pani mind seda praegu välja ütlema, ma ei saanud sinna midagi parata…” (s 33).
Korduv rõhuasetus korral, mis peab valitsema jumalateenistusel (s 33,40) ei ole antud selleks, et igasugust elu selles lämmatada, vaid et kindlustada, et jumalateenistus peegeldaks väärikalt Jumala enda loomust, kes loomises tõi kaosest esile korra ( 1Ms 1).
Selle kommentaari autor: Derek Tidball