Jeesus ei muutnud oma järgimist jüngrite jaoks iialgi lihtsaks. Mitte kordagi ei üritanud Ta neid kuidagi “ära rääkida” enesele järgnema - näiteks pakkudes mingeid liikmelisuse privileege vm. Pigem andis Ta jätkuvalt mõista, et Tema järgimise hind saab olema kallis.

Igasugune kuulutamine mis varjab seda hinda, meelitades millegi muuga, on halvem kui ükskõiksus, on vastutustundetu. Sisuliselt eeldas Jeesus oma jüngritelt sedasama, mida oodati temalt: täielikku enesesalgamist ning valmisolekut võtta vastu hülgamine ning kannatused. Ei mingit odavat kuulsust või kergeid võite. Igal saabuval päeval tuleb meil pingutada, et oma südamesuhtumine ja meelelaad hoida kooskõlas Temaga. Ja et too noor rikas mees ei olnud valmis siduma end taolise pühendumisega, siis ei saanud ta kogeda ka rõõmu mis tuli Jeesusega koosolemisest, samuti aga keeldus ta pakkumast paljudele vaestele paremat toimetulekuvõimalust. Sakkeus otsustas täiesti vastupidiselt ning tõi sellega suure õnnistuse enesele ning teistele enese ümber.

Meie valmisolekul maksta Jeesuse järgimise hinda on alati meist endist kaugemaleulatuvamad tagajärjed. Igas põlvkonnas peale Kristust on olnud mehi ja naisi, kes on valmis olnud loobuma oma maisest turvalisusest, risikinud naeruvääristmise ning põlgusega, paljudel puhkudel isegi oma eludega, selleks et näidata ja kuulutada rõõmusõnumit Kristusest.

Üks minu Etioopiast pärit kolleeg jättis maha hästitasustatud töökoha Ameerika ülikoolis selleks, et tagasi pöörduda sõjast laastatud maale ning hoolitseda hüljatud orbude eest. Miks? Sest aastaid enne, kui ta oli otsustanud Kristust järgida oli ta palvetanud: “Issand, näita mis on see teenimine millesse oled mu kutsunud?” Ja kui vastus tuli, oli ta valmis seda vastu võtma sellepärast, et tema kindlus oli rajatud Jeesusele ning mitte tema pangaarvele või töökohale.