Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 31:1-9
Egiptus on võimetu abistama1Häda neile, kes lähevad Egiptusesse abi saama ja otsivad tuge hobustest ning loodavad sõjavankrite peale, sellepärast et neid on palju, ja ratsanike peale, sellepärast et nende hulk on väga suur, aga ei vaata Iisraeli Püha poole ega küsi nõu Issandalt!
2Kuid temagi on tark ja laseb tulla õnnetuse ega võta tagasi oma sõnu, vaid tõuseb kurjategijate soo vastu ja nende abi vastu, kes teevad nurjatust.
3Sest egiptlased on inimesed, aga mitte Jumal, ja nende hobused on liha, aga mitte vaim. Kui Issand sirutab käe, siis komistab aitaja ja langeb aidatav ja nad kõik hukkuvad üheskoos.
4Sest Issand on mulle öelnud nõnda: Otsekui lõvi või noor lõvi, kes uriseb oma saagi kallal ja kelle vastu on kokku kutsutud karjaste jõuk, ei kohku nende hüüdeist ega lömita nende kisa pärast, nõnda astub alla vägede Issand sõdima Siioni mäel ja künkal.
5Nagu linnud laotavad oma tiivad laiali, nõnda kaitseb vägede Issand Jeruusalemma, kaitseb ja päästab, säästab ja vabastab.
6Pöörduge tagasi tema juurde, kellest te olete taganenud nii kaugele, Iisraeli lapsed!
7Sest sel päeval viskab igaüks ära oma hõbedased ja kuldsed ebajumalad, mis teie käed on teinud teile patuks.
8Ja Assur langeb, aga mitte mehe mõõga läbi, mitte inimese mõõk ei hävita teda. Ta peab põgenema mõõga eest ja ta noored mehed saavad orjadeks.
9Tema kalju hääbub hirmu pärast ja ta vürstid ehmuvad võitluslipu ees, ütleb Issand, kellel on tuli Siionis ja põletusahi Jeruusalemmas.
Viimane “hädakuulutuse” lõik kordab eelmiste peatükkide teemasid. Egiptus ei suuda aidata (s 1-3). Asüüria ei jää püsima (s 8). Kui Iisrael pöördub tagasi Jumala juurde ning eemaldab endast ebajumalad ja ülekohtu, siis Jumal päästab oma rahva (s 4-7, 9). Jesaja on neid teemasid kordvalt rõhutanud, tänase teksti loomadega seotud metafooride valguses aga saavad need uue jõu ning tähenduslikkuse.
Hobused ei viita ainult Egiptuse võimsusele, vaid ka kaasaja võimsatele tankidele ja muudele sõjamasinatele. Samuti sümboliseerivad nad Iisareli käsutses olevat inimjõudu, kui ta teeks liidu Egiptusega Assüüria vastu. See räägib ka kõigest sellest, mida suudame teha omas jõus, et muuta elu mugavamaks ning lahendada probleeme. Jesaja jaoks aga näitab taoline tegutsemine usalduse vähesust Jumala vastu. Mitte ükski inimlik ressurss ei suuda Jumala plaanide ning eesmärkide teel ees seista, Jumal kasutab oma kohtuotsuse täideviimiseks Iisraeli vastu ära isegi sellist julma ning jumalatut rahvast nagu assüürlased.
Lõvi, kes enne saagi kallale hüppamist möirgab, on kõikidele tuttav pilt peatselt saabuvast Jumala kohtupäevast (Am 1:2, Ilm 10:3). Karjased ei suuda teda takistada. Temast pole võimalik mitte välja teha. Linnud taas, kes oma poegade kohal hõljuvad - nemad päästavad, toovad välja, säästavad ning tulevad appi. Jumalik kaitse on parem kui mistahes inimlik abi.
Jumala ettehoolde doktriin õpetab, et Jumal mitte ainult ei hoia universumit toimimas oma väega, vaid toimib ka läbi meie kõikide olukordade, et täide viia oma täiuslikku tahet. Tema õigus, varustus ja kaitse on tasakaalustatud Tema etteteadmise ja kõikivõimsusega. See mis meile raskusi valmistab, on nende tõdede rakendamine ning nende kohaselt elamine (Rm 8:18-39). Jumala usaldamine igas olukorras ei tähenda küsimusteta kõige vastuvõtmist, mis sulle sünnib, vaid usku ja usaldust, et kõiges on Jumal toimiv meie heaks, isegi häda ja kannatuse aegadel. Me ei pruugi iial aru saada, milline on pilt teispool pilvi, aga mõnikord võime aimata hõbedast sära pilvede äärtel ka siitpoolt vaadates.
Selle kommentaari autor: Richard Harvey