Olen rahvuselt inglane, kuid enamiku oma elust elanud Austraalias. Kogu selle aja vältel, pole ma omaks võtnud austraalia kodakondsust. Põhjus pole selles, et ma ei armastaks Austraaliat. See on suurepärane koht elamiseks. Pigem tundub mulle kummaline see, kuidas üks rahvus defineerib end vastandudes teistele rahvustele. Selline suhtumine võib olla õigustatud jalgpalliväljakul, kuid muidu saab ulatuslik ja agressiivne natsionalism enamasti paljude kurjade asjade juureks.

Läbi ajaloo oli Iisrael hädas sama kalduvusega. Jumala poolt valitud rahvana kaldusid nad arvama, et kuna Jumal oli osutanud neile soosingut, siis olid kõik ülejäänud rahvad Tema poolt eemale tõugatud. Kõige otsesemalt avaldus see Uue Testamendi aegses keelekasutuses, kus tehti vahet “juudil” ja “paganatel”.

Tänane erakordne psalm tuletab meile meelde, et Jumal armastab kogu maailma, ning Tema heldus ulatub kõikide inimesteni igal pool (s 2). Ustavus ja heldus aga tähendab seda, et Jumal ei hülga ega ka unusta mitte kedagi, mitte kusagil. Veelgi märkimisväärsem on mõte sellest, et kõigil rahvastel on võimalus anda omapoolne vastus sellele Jumala armastuse ning ustavuse ilmsikssaamisele, ning sellest ka teistele kuulutada (s 1).