“Jeesuse Messia võidust kuulutava evangeeliumi algus…” on haarav avalause evangeeliumile kõikide nende jaoks, kes tundsid Jumala rahva lugu sel ajal. “Võitu kuulutav evangeelium” viitab sellele, et Messia on võitnud lahingu. Millise?

Markus vihjab vastusele salmides 2 ja 3 (tsiteerides Ml 3:1 ja Js 40:3). Need prohveteeringud jutustavad Iisraeli pagendusest tagasipöördumisest Tõotatud Maale ja Jumalast kes oli saanud võidu oma rahva vaenlaste üle. Markus võrdleb omavahel Ristija Johannest, kes kõrbes kuulutas, prohvetitega, kes esimestena need sõnad tegelikult ütlesid. Samamoodi, kui Jumal oli tookord vabastanud oma rahva poliitilise rõhuja käest, oodati Teda vabastavat oma rahvast ka nüüd. Johannese kuulajad võisid arvata, et ta kuulutas päästet roomlaste poliitilise ülemvõimu ning Heroodeste valitsuse alt. Johannes kuulutas Ühest, kes pidi tulema ning on tugevam kui tema ning kes ristib Püha Vaimuga. Hesekiel oli prohveteerinud, et kui Jumal taastab oma rahva, siis Ta valab oma Vaimu inimeste südamesse nii, et nad valivad kuuletuda käsuseadusele (Hs 36:24-40). Vähemalt üks iidne juutide tekst rääkis Messiast, kes muudab oma rahva pühaks ning õpetab neile käsuseadust (Saalomoni psalmid 17 ja 18).

Inimesed kogunesid hulgaliselt, et saada ristitud, tunnistasid oma patte, parandasid meelt ning otsisid andeksandmist. Nad igatsesid saada osaks sellest, mida olid kuulnud - roomlaste ülemvõimu kukutamisest Jumala poolt. Ja siiski on Markuse jutustuses ka üks käänak. Ristija Johannes kutsub inimesi “Issandale teed valmistama”. Hiljem selgub Markuse evangeeliumist, et tegemist oli teega, mis viis Jeruusalemma ning viimaks ka ristile - nagu avastas ka Bartimeus (Mk 10:52). Lahing mida Jeesus pidas oli suunatud isekuse vastu, ning Tema  “teeks” oli enda ohverdamine. Otsustades Jeesusele järgneda, võime avastada, et ta muudab meie prioriteete ning ka arusaamist sellest, mida Ta tahab teha meie elus.