Taavet kiidab kogu südamest Jumalat, ta ei piira end isikliku vaikse ajaga, ega isegi koguduse kogunemisega. Talle sobib täiesti avalikult rahva seas ja ees (ning “jumalate ees” s 1 - ilmselt on siin mõeldud vaimseid olendeid) väljendada oma tänu Jumalale ning ta teeb seda häbenemata. Jumal on osa avalikust asjaajamisest, Ta on see, kelle kiitmisega ka ilmalikud valitsejad peaksid ühinema (s 4). Alistair Campbellilt (leiboristide spinnijalt) pärineb lause “ We don’t do God” (Me ei arvesta Jumalat). Taoline salgamine poleks Taavetile isegi mõttesse tulnud.

Taaveti kiitus lähtub nii kogemusest kui ka teadmisest. Ta teab, et Issand on “püha" ja asub “templis” (s 2) - see rõhutab  tema jaoks Jumala ainulaadsust ning distantsi. Ta teab ka, et Jumala nimi on ülim (Js 42:8), ning et Tema sõnal on viimne autoriteet ja loov vägi (s 2b, 4). Ta on kogenud seda isiklikus kokkupuutes Issandaga. Jumal on vastanud tema palvetele, ning kaitsnud ja hoidnud teda (s 3,7). Taavet teab peast oma rahva ajalugu, mis kõik jutustab Jumala armastusest ning ustavusest (s 3,7). Ja Taaveti enda kogemus tunnistab selle teadmise absoluutselt tõeks (s 3). Meie oleme mujalt kuulnud, et Jumala armastus Taaveti, kui ühe “madala”  (s 6) vastu, tekitas Taavetis hämmingut ( 2Sm 7:18-29). Taoline lapselik imetlus-hämming Jumala armastuse ning õnnistuste üle, ei tohiks iial väheneda ega kaduda.

Usklik olemine tähendab usaldada Jumala loomust koos kindla pühendumisega seda teha. Ja Taavet lõpetabki psalmi kinnitades veelkord Jumala kõikumatut armastust, samas aga ka paludes, et Jumal ei hülgaks oma kätetööd (s 8). Need palved ei ole omavahel vastutuolus. Usupalve on põhjendatud  Jumala armastusega mis on pikameelne ja kannatlik.  Ja Jumal ootab meilt jätkuvat, Talle täiesti avatud südame usaldamist.