Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 31
Varjul Jumala juures1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2Sinu juures ma otsin pelgupaika, Issand, ärgu ma jäägu iialgi häbisse! Oma õiglust mööda päästa mind!
3Pööra oma kõrv mu poole, tõtta mind kiskuma välja hädast, ole mulle kaitsjaks kaljuks, mäelinnuse hooneks mu päästmiseks!
4Sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus, ja oma nime pärast juhatad ja talutad sa mind.
5Sa viid mu välja võrgust, mis mulle salaja on pandud, sest sina oled mu tugev kaitse.
6Sinu kätte ma usaldan oma vaimu, sest sina oled mu lunastanud, Issand, sa tõe Jumal.
7Ma vihkan neid, kes enesele peavad tühje ebajumalaid, ja loodan Issanda peale.
8Ma ilutsen ja olen rõõmus su heldusest, et sa oled vaadanud mu viletsuse peale ja oled tundnud mu hinge kitsikust.
9Sa ei andnud mind vaenlaste kätte, vaid sa asetasid mu jalad avarasse kohta.
10Ole mulle armuline, Issand, sest mul on kitsas käes; meelekibedusest on vajunud auku mu silmad, mu hing ja mu ihu!
11Sest mu elu on kulunud südamevalus ja mu aastad ohkamises; mu ramm on raugenud mu pahategude pärast ja mu luud on vajunud kokku.
12Kõigi oma vastaste tõttu olen ma saanud pilkealuseks, oma naabritele koormaks, oma tuttavaile hirmuks; kes mind väljas näevad, hoiduvad minust kõrvale.
13Ma olen inimeste meelest ununenud nagu surnu, ma olen nagu katkiläinud saviriist.
14Sest ma olen kuulnud paljude laimujuttu, ähvardusi igalt poolt; üheskoos nõu pidades mu vastu nad mõtlevad võtta mu hinge.
15Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: „Sina oled mu Jumal!”
16Sinu käes on kõik mu ajad; tõmba mind ära mu vaenlaste ja mu tagaajajate käest!
17Lase oma pale paista oma sulase peale, päästa mind oma helduses!
18Issand, ärgu ma jäägu häbisse, sest ma hüüan sind appi! Jäägu õelad häbisse, jäägu nad vait ning vajugu surmavalda!
19Jäägu tummaks valetajad huuled, kes jultunult räägivad õige vastu, kõrgilt ja põlgavalt!
20Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes.
21Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest.
22Tänu olgu Issandale, et ta kitsikuses on minule imeliselt osutanud oma heldust!
23Mina ütlesin oma hädas: „Ma olen ära lõigatud su silma eest!” Siiski kuulsid sa mu anumiste häält, kui ma sind appi hüüdsin.
24Armastage Issandat, kõik tema vagad! Issand varjab ustavaid, aga ta tasub rohkesti kätte neile, kes ülbesti toimivad.
25Olge kindlad, ja saagu tugevaks südamed teil kõigil, kes ootate Issandat!
Neil, nutulauludeks kutsutud psalmidel on üks ühine teema ja selle leiame tänasest psalmist. Vanad tuttavad mudelid on kokkuvarisenud, laulja tunneb end lõksus olevat (s 3). Ta on ahastuses (s 10), rõhutud (s 11), kannatustes (s 11) ning vaenlastest ümbritsetud. Sisuliselt võib teda surnuks nimetada (s 13). On hetki, kus olukord ongi selline. Kõik läheb hästi, elul on mõte, usk on tugev. Jumal on meiega. Ja siis korraga tabab meid lein, kaotus, abielu purunemine, laste eksimused ja paljud muud asjad, mis kuidagi ei sobi meie ootustega ning panevad meid küsima küsimusi, mida hea meelega üldse ei küsiks, ega tahaks kohtuda ka selle pimeda, ohtliku ja hirmutava reaalsusega, mida siiani oleme iga hinna eest vältinud.
Sellistel aegadel on vaid üks pelgupaik: pühendada end veelkord Jumalale (s 6), oodates Tema päästet (s 15 -16). Ebajumalad veavad meid alt. Tehnika, tehnoloogia, raha, filosoofia, isegi usk (mis ka võib meile Jumalast olulisemaks saada, kui me ette ei vaata) - ükski neist ei päästa. Pääste võib tulla hilja, vähemalt meile tundub nii (s 15) ning me ei saa midagi ette võtta, et selle saabumist kiirendada - pääste on Jumala kingitus. Kõik mida teha saame, on oodata ning loota.
Aja möödudes, hakkab uus reaalsus pärale jõudma, mis mõtestab kõik palju sügavamal tasandil. Vanad enesestmõistetavused pole seda enam, küsimused millega oleme vastakuti ning mida Jumalalt küsinud, on aga ilmsiks toonud Jumala ustavuse täiesti ootamatul viisil. Ja pimeduse hajudes tulvab sisse Jumalast enesest inspireeritud kiitus ning ülistus, ja uus maailm, sügavamas usus saab alguse.
Ilmselt ei ole juhus, et siis kui Jeesus oli oma pimedaimas tunnis, kui varises kõik mis seni oli olnud kindel, just siis oli ta meeles ja keelel see psalm - kui ülima usalduse väljendus Jumala päästesse ning olemasolevat reaalsust ületav lootus uude reaalsusesse.
Selle kommentaari autor: John Grayston