Enamik meist seistes elu või surma valiku ees, valiks elu. Paulus oli sellise valikuga reaalselt silmitsi.  Ta ootas koduarestis keisri kohut. Peaks ta valima surma selle läbi, et keeldub end kohtus kaitsmast? Paljud antiikaja inimesed (sh ka Sokrates) valisid endale surma just sellisel viisil. 

Veelgi enam, Pauluse Issand, Jeesus ise, keeldus vastamast Pilaatuse ja Heroodese poolt Talle esitatud süüdistustele. Oma Issanda eeskuju järgides valisid paljud varakiriku märtrid samamoodi surma. Kuigi üsna tõenäoliselt oli see ka Pauluse poolt eelistatud valik (s 23), otsustab ta siiski end katista nii nagu oli teinud juba Jeruusalemmas sõjakohtu ees seistes ja Kaisareas esimest korda, Felixi ja Agrippa ees olles.

Miks valis Paulus elu? Mitte sellepärast, et oleks kartnud surma (s 23). Vaid pigem seetõttu, et Filipi kristlased vajasid teda (s 24). Filipi kogudus pidi taluma tugevat vastuseisu (s 28) ja Paulus soovis kõigest südamest külastada neid veel korra, et juhtida neid selles olukorras ja ka “nende usu edenemiseks ja rõõmuks” edasi (s 25). Samamoodi, kui ta rõõmustab evangeeliumi leviku pärast Rooma ühiskonnas (s 12), nii pühendab ta end  Filipi koguduse vaimulikule “porgressile”.

Selline salajane rõõm keset vastuseisu on kinnitus, et Jumal toob eranditult esile uued õnnistused neist kannatustest ja katsumustest, mida Tema rahva liikmed peavad taluma. Läbi Pauluse vangisoleku, sai evangeelium teatavaks valitsevale sõjalisele võimule, Pauluse valvureile (s 13), ning Rooma kristlaste kindlus tunnistada, juurde julgustust (s 14). Vastuseis võib olla maskeeritud õnnistus! Salmis 19 tsiteerib Paulus Iiobi sõnu, kes oli kindel selles, et Jumal toob esile tema õigluse ja see annab meile veel ühe põhjuse raskustes rõõmu tundmiseks. Et meid juba on vastu võetud Kristuses, võime rõõmustada õigeksmõistmise pärast, mis saab meile osaks Jumala kohtujärje ees. Halleluuja!