Kord rääkis üks tõlkija mulle raskustest, mida oli kogenud Peruu keelega tegeledes. Läbimurre probleemi lahendamisel tuli siis, kui tõlkijad mõistsid, et too keel lähtus täiesti teistsugusest vaatest ajale: Et inimesel on võimalik teada minevikku, mitte aga tulevikku, nägi too rahvas vaimusilmas minevikku, mis ulatus ka kaugele ettepoole, kuid kaugem minevik oli vaevalt nähtav. Tulevik ligines neile tagantpoolt ning ainult lähitulevik oli aimatav selle põhjal, mida oli teada lähiminevikust. Nende jaoks tähendas ettepoole vaatamine  vaadet minevikku, mitte tulevikku! 

Jesaja tänane tekstilõik kannab endas samamoodi paradoksaalset vaadet ajale, peegeldades kahte vaadet -  minevikule ning  tulevikule. Ühelt poolt kutsub Jumal Iisraeli üles “minevikku uuesti meenutama” (s 26). Prohvet räägib sellest, mida Jumal oli Iisraeli heaks teinud - Ta ei olnud neid koormanud ülejõukäivate ohvrinõuetega (s 23 - vt ka Mi 6:6-8 mis on ilmselt samal ajal kirjutatud), aga Ta on nende üle kohut mõistnud nende patu pärast (s 28) - ja sellepärast, mida Iisrael minevikus teinud oli - et ta ei olnud toonud õigeid ohvreid, vaid selle asemel jätkuvalt Jumalat ignoreerinud ja Talle sõnakuulmatu olnud.

Teisalt aga saab Iisrael korralduse “unustada endised asjad” (s 18), sest Jumal on nüüd tegemas midagi uut ja see peab saama kogu nende tähelepanu. Jumal võtab ette Paabeli, “tehes kõrbesse tee” ning “kustutades rahva üleastumised” (s 14,19,25). See meenutab meile kui vajalik on vaadata nii tahapoole kui ka ettepoole. Minevikule keskendumine, nagu määraks vaid see meie tuleviku, viib inimesed meeleheitesse. Mineviku ignoreerimine, nagu poleks sellest midagi õppida, viib aga veel suuremasse teadmatusse. Meil tuleb tõesti vaadelda minevikku “Jumala jaoks” (s 26), märgates oma pattu ja Tema andeksandmist - mäletades, et see mis on kirja pandud tuleb “Issandalt…..meie Lunastajalt” (s 14) - ja alles seejärel saame vaadata sellele, mida Jumal meilt ootab ning mida Ta tahab meile teha tulevikus.