Neljapäev, 28. Aprill 2016
Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 45:14-25
Jumal on kõige Looja14Nõnda ütleb Issand: Egiptuse töövaev ja Etioopia kaubitsemine ja seebalased, pikakasvulised mehed, tulevad su juurde ja saavad su omaks; nad käivad su järel; tulevad ahelais ja kummardavad sind, palvetavad su poole: „Ainult sinu juures on Jumal ja teist ei ole, ei ole ühtegi muud Jumalat!”
15Tõesti, sina oled ennast varjav Jumal, Iisraeli Jumal, Päästja!
16Häbenevad ja piinlikkust tunnevad kõik üheskoos, häbiga lähevad ebajumalate sepad.
17Aga Issand päästab Iisraeli igavese päästega: teil ei ole vaja häbeneda ega tunda piinlikkust, iialgi mitte.
18Sest nõnda ütleb Issand, taevaste Looja, tema, kes on Jumal, maa vormija ning valmistaja; tema, selle rajaja, ei ole loonud seda tühjaks, vaid on valmistanud selle, et seal elataks: Mina olen Issand ja kedagi teist ei ole.
19Ei ole ma rääkinud salajas, maa pimedas paigas, ega ole ma öelnud Jaakobi soole: Otsige mind ilmaaegu. Mina, Issand, kõnelen õigust, kuulutan, mis on tõsi.
Paabeli jumalad ei päästa20Kogunege ja tulge, liginege üheskoos, rahvaste pääsenud! Ei ole arusaamist neil, kes kannavad puukujusid ja palvetavad jumala poole, kes ei suuda päästa.
21Kuulutage ja tooge esile, pidagu nad isekeskis nõu: kes on seda kuulutanud muistsest peale, teatavaks teinud ammusest ajast? Kas mitte mina, Issand? Ei ole ju muud jumalat peale minu, kes oleks õiglane Jumal ja Päästja, mitte ühtegi peale minu.
22Pöörduge minu poole ja laske endid päästa, kõik maailma ääred, sest mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole!
23Ma olen iseeneses vandunud, mu suust on välja tulnud tõde, tagasivõetamatu sõna: Minu ees peab nõtkuma iga põlv, kõik keeled peavad andma mulle vande.
24Üksnes Issandas - nõnda öeldakse minu kohta - on õigus ja jõud, tema juurde tulevad häbenedes kõik, kes on olnud tema peale vihased.
25Issandas saab õigeks ja auliseks kogu Iisraeli sugu.
Palu Jumala perspektiivi oma elule
Me kõik läheme läbi aegadest, mil - ühel või teisel põhjusel - elu ei tundu järgivat mingit loogikat. Me lihtsalt ei suuda uskuda, et Jumal on lasknud ühel või teisel asjal meie või kellegi teise elus juhtuda. Vahel on meil kiusatus lausa öelda - "no see pidi küll Jumala poolne viga olema!". Ja vahel tundub, et Jumal on lihtsalt õhku haihtunud. Enamuse aja oma elust, on mul olnud ülisuur eesõigus omada väga tugevat tunnetust Jumala ligiolust minuga, kuid vahel - ja mõnikord määramatult pikkadeks ajalõikudeks - on see tunnetus lakanud. Ma ei ole olnud võimeline Jumalat tundma või tajuma üleüldse. Jesaja kirjutab siin neile, kes lähevad läbi just sellistest kogemustest. Jumal vahel "varjab ennast" (s 15) ja me peame olema selleks valmis, kuid meiepoolse tunde puudumine ei ole siiski mingi kindel näitaja selle kohta, et Teda tegelikult meiega ei oleks. Ta jääb alati selleks samaks armastavaks, loovaks, hoolitsevaks Jumalaks, kes Ta on alati olnud. Me ei "otsi teda ilmaaegu" (s 19, Mt 7:7).
Otsustada, et kuna me ei mõista mida Jumal on maailmas tegemas, ei näe kuidas mingid asjaolud üldse kuidagi positiivselt laheneda veel võiksid või ei suuda tajuda ega kogeda Jumala ligiolu oma elus, siis kindlasti on Jumal vea teinud - on täielik rumalus muidugi. See on nagu katkine potitükk, mis lebab maas ja arvab, et tal on täielik ülevaade potissepa ametioskustest. See on sama naeruväärne nagu laps, kes ütleks oma vanematele "mulle ei meeldi mu juuksevärv - te oleksite pidanud kasutama teisi geneetilisi kombinatsioone kui ma sündisin!". Vaidlemine Jumalaga asjade üle, mida tema on lasknud juhtuda või isegi põhjustanud, toob ainult valu ja arusaamatusi. Kuid Jumala tunnustamine ja aktsepteerimine suveräänse ja õige Lunastajana, kes ta on, juhib meid rõõmu ja rahu sisse.
Kuidas olen mina savi Jumala kätes?
Selle kommentaari autor: Mary J Evans