Loe läbi alltoodud kirjakoht: Gl 2:11-21
Keefase silmakirjalikkusest11Aga kui Keefas tuli Antiookiasse, siis ma astusin tema silma ees talle vastu, kuna teda oli tarvis hukka mõista.
12Sest enne kui mõned olid Jaakobuse juurest tulnud, sõi ta koos paganatega, aga kui need tulid, siis ta tõmbus eemale ja eraldus, kartes ümberlõigatuid.
13Koos temaga hakkasid silmakirjatsema teisedki juudid, nii et nende silmakirjatsemine tõmbas kaasa ka Barnabase.
14Kui ma nägin, et nad ei käinud otseteed evangeeliumi tõe järgi, siis ma ütlesin Keefasele kõikide ees: „Kui sina, kes sa oled juut, elad paganate, aga mitte juudi kombel, kuidas sa siis sunnid paganaid juudi kombeid pidama?
15Meie oleme sünnilt juudid ega ole patused paganate seast,
16aga teades, et inimene ei saa õigeks Seaduse tegude kaudu, vaid ainult usu läbi Kristusesse Jeesusesse, siis oleme ka meie uskunud Kristusesse Jeesusesse, et saada õigeks usust Kristusesse ja mitte Seaduse tegude kaudu, sest Seaduse tegude kaudu ei mõisteta õigeks ühtegi inimest.”
17Kui aga meid meie püüdes saada õigeks Kristuses ometi leitakse patused olevat, kas see tähendab siis, et Kristus on patu teenija? Ei mingil juhul!
18Sest kui ma ehitaksin jälle üles selle, mille ma olen maha kiskunud, siis ma näitaksin end olevat üleastuja.
19Sest ma olen Seaduse läbi Seadusele surnud, et elada Jumalale. Ma olen ühes Kristusega risti löödud;
20nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.
21Ma ei taha tühistada Jumala armu, sest kui õigus tuleks Seaduse läbi, siis tähendaks see, et Kristus on asjatult surnud.
Jeruusalemma kokkuleppes (s 9) oli ilmselgelt pragusid. Paulus jätkas kindlalt oma kuulutustööd Jeesusest paganate keskel, kuid juudi- ja pagankristlaste liitumine ühte osaduskonda oli endiselt problemaatiline. Takistuseks osutus nt Iisraeli Toora traditsiooniline eritlemisala - toiduseadused. Ilmselt lisas takistusi ka tagakius: Jeruusalemmas olid pingelised ajad, ning kui selgus, et sealsetel juutidel oli paganatega kontakte ning sõprussuhteid, võis see põhjustada ebameeldivusi ning survet. Nii olid juutidest usklikud erinevail põhjustel lahkarvamusel paganatega koos einestamise suhtes ning Paulus oli tõeliselt nördinud kui Keefas oma seisukohti muutis (s 11,12). Oluline põhimõte oli ohus.
See kõik toob meid õigeksmõistmise sisu juurde, mida on ka neljal korral nimetatud salmides 16 ja 17. Õigeksmõistetud inimene on õige Jumala ja Tema kohtumõistmise ees. See on nn “vertikaalne” väljend selle kohta, et inimene võib oma pea püsti hoida Jumala ees olles. Seetõttu on andeksandmine väga suur osa õigeksmõistmisest, Paulus seletab seda põhjalikumalt mujal (Rm 3:21-26). Siin aga on Pauluse otsene mure “horisontaalne” õigus: kui sina oled õigeksmõistetud, ja mina ka, siis kui vaatame teineteisele silma, me kuulume kokku. Juudid ning paganad, kes usuvad Jeesusesse võivad - tegelikult lausa peavad suutma - kohtuda sama laua ääres.
Õigeksmõistmine tuleb Pauluse sõnul usu kaudu ning Jeesuse läbi. See ei sõltu mingil määral Iisraeli iidsest käsuseadusest. Käsuseadus kas lahutab juudi ja pagana, või sunnib paganad käituma juutide kombel, tarbima rangetele erinõuetele vastavat toitu, sooritama ümberlõikamist jne. Jeesus aga ühendab meid. Tema rist toob uue elu, uue olemise ja ka kuulumise viisi (s 20). Erinevaist rassidest kristlased võivad kõik usaldada Jeesust ning omada samadel alustel sama usku. Ja kui nad seda teevad, siis kuuluvad nad kokku, ühte osaduskonda. See põhimõte on asja tuum ja galaatlaste kirja põhiteema.
Järgmistes peatükkides selgitab ja rõhutab Paulus seda veelgi detailsemalt.
Selle kommentaari autor: John Proctor