Loe läbi alltoodud kirjakoht: Gl 3:1-14
Galaatlaste mõistmatusest1Oh mõistmatud galaatlased, kes on teid ära sõnunud, teid, kelle silme ette Jeesus Kristus oli joonistatud ristilööduna?
2Ma tahan teie käest teada ainult seda, kas te saite Vaimu Seaduse tegude tõttu või ususõnumi kuulamise tõttu.
3Kas te olete nii mõistmatud? Te alustasite Vaimus, kas tahate nüüd lõpetada lihas?
4Kas te olete ilmaasjata nii palju kogenud? Kui see iialgi võiks olla ilmaasjata!
5See, kes nüüd annab teile Vaimu ja laseb imevägedel tegutseda teie sees, kas ta teeb seda Seaduse tegude või ususõnumi kuulamise tõttu?
Aabrahami usust ja õnnistuse tõotusest6Nii nagu „Aabraham uskus Jumalat ja see arvestati talle õiguseks”,
7nii mõistate teie, et need, kes on usust, on Aabrahami lapsed.
8Kuna aga Pühakiri nägi ette, et Jumal teeb paganad õigeks usust, siis ta kuulutas ette Aabrahamile rõõmusõnumit: „Sinus õnnistatakse kõiki paganaid.”
9Nõnda siis õnnistatakse neid, kes on usust, koos uskliku Aabrahamiga.
10Kuid kõik need, kes rajavad end Seaduse tegudele, on needuse all, sest on kirjutatud: „Neetud on igaüks, kes ei püsi kõiges, mis on kirjutatud Seaduse raamatusse, et ta seda täidaks.”
11Et aga Seaduse kaudu ei saa ükski õigeks Jumala ees, on ilmne, sest usust õige jääb elama.
12Aga Seadus ei ole usust, vaid „kes seda täidab, jääb elama selle kaudu”.
13Ent Kristus on meid Seaduse needusest lahti ostnud, kui ta sai needuse meie eest - sest on kirjutatud: „Neetud on igaüks, kes puu küljes ripub” -,
14selleks et Aabrahami õnnistus saaks paganatele osaks Kristuses Jeesuses ja et me tõotatud Vaimu saaksime usu kaudu.
Iidse maailma oraatoritel oli tavaks kasutada “tõendusi” - st argumente mis toetasid kõneleja ettekande peamõtet. Peatükid 3 ja 4 on Pauluse “tõendused”. Need toetavad tema peamõtet selle kohta, et õigeksmõistmine sõltub eelkõige Iisraeli Messiast Jeesusest, mitte niivõrd Iisraeli vanast käsusseadusest (Gl 2:16). Esimene “tõendus” keskendub kolmele olulisele sõnale: Aabraham, õnnistus ja Püha Vaim.
Aabraham oli juudi rahva esiisa, kelle Jumal kutsus väljarändama usus, tehes ta otsekui majakaks järeltulevatele põlvedele. Aabraham oli seega juureks peamisele väitele, et õigeks saamine Jumala ees tuleb usu kaudu (s 6, tsiteerib 1Ms 15:6). Usuteekonna alustamine tähendab Aabrahami jälgedes käimist. Usk Jeesusesse - “ususõnumi kuulamine” (s 2,5)- on osa Aabrahami pärandist, ning paganad saavad seda teha samamoodi kui juudid, sest õnnistus, mille Jumal Aabrahamile andis oli algusest peale määratud levima (s 8, viitega 1Ms 12:3 ja 1Ms 18:18). Mitte iial polnud geenid ja põlvnemised mõeldud jäädavaks piiriks Jumala armu ümber. Ja Jeesuses on Jumala eesmärk ulatuda nii kaugele kui võimalik. Tõotus on nüüd muudetud võimaluseks. Paganaid õnnistatakse ja seda usu baasil (s 14).
Õnnistuse tähiseks on Püha Vaim, kes hea sõnumi kuulutamise kaudu tuleb ja täidab (s 2,5) igast rassist inimesi, kes usuvad (s 14). Käsuseadus ei toonud kaasa kõike, mida Iisrael oli lootnud (homses tekstis vaatleme ligemalt seda keerulist sõna “needus”), ometi toob Püha Vaim õnnistuse ja Aabrahami lapse nimetuse (seisuse) ka paganakristlastele (S 7). Pane tähele, et Paulus räägib “Vaimus alustamisest” (s 3). Ära siis iial arva, et Jumala Püha Vaim tuleb vaid kogenud kristlaste peale.
Ka värsked kristlased on kogenud ja võivad võimsalt kogeda Jumala puudutust enda elus.
Selle kommentaari autor: John Proctor