Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 18:1-29
Tänu- ja võidulaul1Laulujuhatajale: Issanda sulase Taaveti laul. Taavet rääkis selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.
2Siis ta ütles: „Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!
3Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik!
4„Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.
5Surma köidikud piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.
6Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.
7Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.
8Siis värises ja vabises maa, mägede alused kõikusid ja põrusid üksteise vastu, sest ta viha süttis.
9Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.
10Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.
11Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning ta hõljus tuule tiibadel.
12Ta pani enesele katteks pimeduse, majaks enda ümber mustavad veed, paksud pilved.
13Kumast lõhkesid pilved ta ees, sadas rahet ja tuliseid süsi.
14Issand müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält rahe ja tuliste sütega.
15Ta heitis oma nooli ja pillutas neid, lõi kangesti välku, ja pani need sähvima.
16Siis said nähtavaks vete sügavused ja maailma alused paljastusid sinu sõitluse läbi, Issand, sinu sõõrmete tuule puhangust.
17Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest.
18Ta päästis minu mu tugeva vaenlase käest, mu vihkajate käest, sest nad olid vägevamad minust.
19Nad tulid mu kallale mu õnnetuse päeval, aga Issand oli mulle toeks.
20Ta tõi mu välja lagedale, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel.21Issand teeb mulle head mu õigust mööda, ta tasub mulle mu käte puhtust mööda.
22Sest ma hoidsin Issanda teid ega taganenud õelasti Jumalast.
23Sest kõik ta määrused on mu ees, ma ei ole hüljanud tema seadlusi.
24Ma olin laitmatu tema ees ja hoidusin pahateost.
25Seepärast Issand tasus mulle mu õigust mööda, mu käte puhtust mööda tema silma ees.
26Heldele sa osutad heldust, laitmatu mehe vastu sa oled laitmatu;
27puhta vastu sa oled puhas ja kõvera vastu sa osutud keeruliseks.
28Sest sina päästad viletsa rahva, aga alandad suurelised silmad.
29Sest sina süütad mu lambi; Issand, mu Jumal, valgustab mu pimedust.
Psalm 18 kordub peaaegu sõna-sõnalt 2Sm 22 peatükis. Kuigi paljud psalmid omistatakse kuningas Taavetile ning on kas kirjutatud või tellitud tema poolt, on sellel psalmil erandina täielik sissejuhatus, mis viitab, et Taavet laulis seda psalmi võidu saavutamise puhul. Ajalooliselt asetub see 2Sm 8 peatüki lõppu, kui “Issand aitas Taavetit kõikjal, kuhu ta läks.” (2Sm 8:14). Ta oli seaduselaeka toonud Jeruusalemma; ta oli oma vaenlased taganema sundinud; tema valitsemine oli kindlustatud. Ja kui ta laulis neid sõnu koos oma rahvaga, võis talle meenuda prohvet Naatani ettekuulutus: “Ja su sugu ning su kuningriik püsivad su ees igavesti, su aujärg on kinnitatud igaveseks.” (2Sm 7:16)
Kas meile meenub kogu ülejänud lugu kui meie seda psalmi loeme? Taavet laulis: “ Issand teeb mulle head mu õigust mööda, ta tasub mulle mu käte puhtust mööda. “ (s 21). Peale seda, kui ta need sõnad oli kirja pannud, rikkus ta abielu, kavandas mõrva, võttis juurde hulgaliselt naisi ja konkubiine, tekitas oma väeülematele võimatuid olukordi ning ei suutnud ohjeldada oma mässumeelset ning seadustest mittehoolivat poega.
Kui ta siis surivoodil oma elule tagasi vaatas, võis talle meenuda salm 28: “Sest sina päästad viletsa rahva, aga alandad suurelised silmad.” 51. psalmi põhjal teame, et Taavet tundis oma patu ära ning tuli sellega Jumala ette pisarates ning kahetsuses. Kui ta suri ja kohtas palgest palgesse oma Issandat ning Päästjat, siis ilmselt avanes talle ka arusaamine prohvet Naatani kaudu antud tõotuse täitumisest kuningriigi kohta, mis kestab igavesest ajast igavesti. Meie aga, kes liitume selle kiituslauluga ajastuid hiljem, ning kes samuti oleme tunda saanud Issandat kui oma kaljut ja päästjat, meie laulume tunnetades koos Tema kestva armastuse ja andeksandmisega ühtlasi oma haprust ja nõtrust.
Selle kommentaari autor: Margaret Killingray