Paulus viitab tänases tekstis erilistele päevadele ja aastaaegadele (s 10). Tundub, et Galaatia kristlased järgisid juutide seaduse kalendrit ning Paulus oleks soovinud, et nad seda ei teeks. Paulus tundis, nagu antaks autole tagurpidi käik siis, kui tuleks sõita hoopis edasi. Käsuseadus oli juba teinud oma töö viies aastate lõikes rahva Messia Jeesuseni - aga nüüd arvasid galaatlased, kes olid alustanud Jeesusega, et neil tuleks tagasi käsuseaduse juurde pöörduda. Ja Paulus kardab, et nad on kaotanud asja tuuma ning unustanud kõik, mida Jeesuse töö tähendas. Seepärast soovib ta, et nad mõtleksid järele, ning et neid selles innustada ja nad taas tasakaalupunkti tuua, viitab ta esimesele kohtumisele nendega.

Paulus räägib haigusest (s 13). Millist haigust ta silmas pidas? Oli see nägemisprobleem? Kas sellepärast viitab ta galaatlaste ütlusele, et nad oleksid nõus andma oma silmad talle (s 15)? Või oli probleemiks hoopis galaatlaste “haigus”, millele Paulus viitas kui “vaiale oma ihus” (2Kr 12:7)? Me ei tea seda täpselt - aga ühte teadsid galaatlased väga hästi. Nad nägid, et nende põdur ja haige külaline tõi enesega kaasa sõnumi tugevusest ning elavast väest. Ja nad võtsid Pauluse vastu kui “ingli” (s 14) - Jumala enese saadiku.

Salmis 19 kohtame veel üht, ja võibolla ka ootamatut meditsiinilist terminit. Paljud arvavad, et Paulus oli karm ja riiakas, ometi võis ta olla väga hellasüdameline ning emotsionaalne. Siin räägib ta “lapse sündimisest”. Paulus nägi end kui ema, kes on “sünnitanud” oma vastpöördunud. Ja ta võrdles oma teenimistöö suurt pingutust ema pingutusega keset sünitusvalusid. Ma olen sünnitustvaludes, ütleb ta, et uus vaimulik elu saaks alguse neis inimestes, keda armastan. See emotsionaalne pühendumine, kannatus millest ta pidi läbi minema ning uue loodu tõotus - kõik need on tema jaoks võrdpildid emast, kes kingib oma sündivale lapsele elu.