Galaatlaste kirja peamõtte leiame Gl 2:16  - Jumala ees õigekssaamine sõltub pigem Jeesusest kui Iisraeli iidsest käsuseadusest. Kolmandas ja neljandas peatükis kohtasime üsna tugevaid argumente selle mõtte rõhutamiseks ning selgitamiseks. Viiendas peatükis käsitleb kiri vastust - kuidas peaksid Galaatia kristlased reageerima Pauluse sõnumile? Millist tegevust ning suhtumist oodatakse neilt vastuseks? Paulus annab kaks väga tugevat soovitust.

Esiteks, mehed Galaatia koguduses ei pea allutama end juutide ümberlõikamise tseremooniale (s 2). Mõned neist arvasid tõemeeli, et kui nad usuvad Iisraeli Messiat, siis peavad nad oma ihu külge võtma ka füüsilise märgi juutide hulka kuulumise kohta: “Kui plaanime ühineda Lepingu rahvaga, tehkem seda siis korra ja viisi kohaselt.” Paulus aga ei olnud sellega nõus. Ta oli juba varem selgitanud, et Jeesuses avati juutide iidne leping ka paganate jaoks. Jumal armastab neid, ning kutsub ja lisab ka nemad - paganatena. Nad adopteeritakse. Käsuseaduse ajastu, mis eraldas juudid ja paganad ning defineeris juudid  füüsilise ümbrlõikamise märgi, kosher toidu ja tseremoniaalsete päevade läbi - see ajastu oli lõppenud. Seega, kui galaatlased “püüavad õigeks saada käsuseaduse läbi” siis on nad armust ära langemise ohus (s 4).

Teine nõuanne suunab keskenduma armastusele. Armastus võimaldab täita ka käsuseaduse nõudeid, kuid seda uue eesmärgiga: et ühendada, mitte aga määratleda eritlemiseks. Kogu käsuseaduse tähendus on kätketud ühte, kõikehõlmavasse käsku: “armasta oma ligimest nagu iseennast” (s 14; vt ka 3Ms 19:18). Seega - kui galaatlased käituvad üksteisega armastavalt ega hävita oma kogudust tülide ja vaidluste läbi, siis mõistavad ning peegeldavad nad kõike, mida käsuseadus tegelikult taotles. Siis elab käsuseadus neis endis ilma, et nemad peaksid end sellesse suruma.