Tänase teksti taust on Vanas Testamendis (1Ms 16 ja 21 ptk). Aabrahamile ja Saarale oli tõotatud anda perekond, kuid nad olid juba vanad ning lastetud ja seepärast püüdsid nad Jumala tõotust oma vahenditega “täita”, tegelikult tõotusele endale täielikult toetumata. Aabaham sigitas oma teenjatüdruku Haagariga poja, Iismaeli. Siis aga, aastaid hiljem täitis Jumal oma tõotuse, andes Saarale poja Iisaki - selle, keda Jumal algusest peale oli tõotanud. Tulemuseks oli kummaline perekond. 1.Moosese raamat kirjeldab seal viite liiget  - üks isa, kaks ema ja kaks poega - kes kõik on omavahel põimunud ning õnnetu kooslus; aga sellele vaatamata kohtleb Jumal neid kannatlikkusega viies enda eesmärgi suunas.

Paulus keskendub selles taustaloos peamiselt kahele emale ja kahele pojale. Egiptlanna Haagarile - kes pärines Siinailt, ning meenutas Paulusele Iisraeli käsuseadust, mis rahvale Siiani mäel anti. Haagar oli ori kellel polnud vabadust ja Paulus tahab, et tema kirja lugejad mõtleksid samamoodi ka käsuseadusest: “me olime Seaduse valve alla suletud” (Gl 3:23). See oli lihsalt üks orjuse liike. Ja kui Galaatia kristlased soovivad elada käsuseaduse all, siis kogevad nad, et see on karm ja keeruline orajpidaja. Siis saab neist Haagari rahvas, vaevatud ja karmilt valvatud, teiseks-hea-valiku lapsed, kes on tõotusele võõraks jäänud.

Aga Saarat kirjeldab Paulus vabaduse sümbolina. Saara esindab taevast eesmärki, mis teostub Jumala tahte läbi siin maa peal. Saara on sellise usu (ja perekonna) ema, mis sirutub üle igasuguste inimlike piirangute ja piiride. Ja Paulus ütleb, et Aabrahami lasteks olemine tähendab just sellist sirutumist (Gl 3:7): vabadust käsuseaduse poolt püstitatud piirangutest, vabadust võtta vastu Vaimu elu ja elada Pühas Vaimus, limiteerimata osaduses, mis ulatub üle rahvaste ja kontinentide. Olla vaba Kristuses tähendab olla selle “Jeruusalemma” kodanikud ja lapsed, mis “asub ülal” (s 26). Paulus igatseb, et Galaatia kristlased võiksid kogeda ja nautida sellist vabadust.