Eilne piiblitekst lõppes armastuse käsuga (Gl 5:13-15), aga armastusest on palju lihtsam rääkida kui seda tegudes väljendada. Kuidas olla armastav, kui enda sisemisest headusest ja soovist jääb puudu? Mõned galaatlased oleks vast öelnud: “Just sellepärast vajame käsuseadust. Käsk näitab meile kuidas peame käituma. Käsk õpetab, mida teha.” Paulus aga räägib teisest allikast - Jumala Pühast Vaimust. Galaatlased olid kogenud Püha Vaimu oma usutee alguses (Gl 3:2-5). Nüüd tahab Paulus, et nad õpikisd ammutama Püha Vaimu jõust ja juhtimisest vajalikke juhtnööre argikäitumiseks. Paulus on veendunud, et vastupidiselt käsuseadusele suudab Püha Vaim varustada inimest õigeteks valikuteks vajaliku väe ja headusega.

Milline suhe peaks siis kristlasel  Püha Vaimuga olema? Ta peaks olema Vaimu poolt juhitud (s 18). Ta peaks toitma ja tugevdama endas seda, millele Püha Vaim osutab (s 17). Ta peaks lubama viljadel esile tulla (s 22). Ta peaks Püha Vaimuga sammu pidama (s 25). Kristliku elu sisu on teekond ja viljakandmine:  Püha Vaimu tee ning Vaimu viljades kasvamise valimine.

Väljend “lihalik (patune) loomus” esineb neis salmides mitmel korral  (s 16,17,19, 24). Kreekakeelne sõna väljendi “liha” kohta viitab inimloomuse haprusele, kui see jääb vaid inimlike varude juurde. Mitte kõik meie patud ei ole ihulikud. “Lihaliku loomuse teod” (s 19) - on samavõrra defektse tahte ja kõikuvate tunnete vili, kui ka isekusest täidetud ihude vili.

Püha Vaim saab muuta kõik need alad. Püha Vaim on vägi mis tuleb väljapoolt inimest ning mis on läkitatud Jeesuse nimes, täites endaga kogu inimloomuse tugevalt ja kindlalt ja tuues esile rikkaliku ning tundliku vilja, mis kosutab kaasinimest ja toob au Issandale (s 22-23). “Liha” ei ole enam valikute määratleja; tema ajastu on lõppenud (s 24). Inimese elutempot ja rütmi juhib Püha Vaim (s 25).