Loe läbi alltoodud kirjakoht: Gl 6:1-10
Üleskutse laitmatuks eluks1Vennad, kui inimest peaks ka tabatama mingilt üleastumiselt, siis teie, vaimusaanud, parandage niisugust tasase vaimuga, jälgides ennast, et te ise ei satuks kiusatusse.
2Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.
3Sest kui keegi arvab enese midagi olevat, olemata aga midagi, see petab iseennast.
4Aga igaüks katsugu läbi oma töö ja siis ta võib kiidelda üksi iseendas, mitte teistele,
5sest igaühel on kanda oma koorem.
6Aga see, keda õpetatakse sõnaga, jagagu kõike head õpetajale.
7Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab.
8Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu.
9Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke!
10Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!
Paulus hakkab oma kirjaga lõpule jõudma, ning selles viimases osas meenutab galaatlastele kahte olulist kristlaste vastutusala.
Esiteks on igaühe kohus pidada enda usuelu joondatuna Jumalaga (s 4). Ei ole kuidagi vaga ega vooruslik süüdistada teisi enda halbades harjumustes või kehvades otsustes. Su enda käsi peab pidevalt pulsil olema selles osas, kuidas sul Jeesuse jüngrina läheb (s 5). Aga sellele lisaks on vaja tõeliselt hoolida ka sellest, milliseid koormaid peavad kandma su kaasteelised Kristuses (s 2). Teiste vajadused olgu mulle kutseks (s 10). Usuperekonnana kuulume siin elus ja sellel teekonnal kokku. Ning Jeesuse jüngritena tuleb igaühel üksikuna end sellele pühendada.
Tavaliselt dikteeris Paulus oma kirju kirjutajale, aga mõnikord lisas ta oma käega kirja viimased read (1Kr 16:21, 2Ts 3:17). Tundub, et nii toimis ta ka kirjaga galaatlastele (s 11). Ja selles viimase lõigus kasutab ta sõna “liha/ ihu” viitamaks ümberlõikamisele (s 13) ning võibolla peab ta silmas seost sõna kahe erineva tähenduse vahel. Need Galaatia kristlaste hulgast, kes keskenduvad “lihale” - füüsilise, religioosse tseremoonia tähenduses - leiavad end maadlemas ka oma “lihaga” - oma patuse loomusega.
Pauluse jaoks oli oluline mõista mis on peaasi. Ja ta ütleb, et ümberlõikamine ei ole oluline (s 15) ning need, kes käituvad nagu see oleks, võivad lõpetada täielike võõrastena Püha Vaimu elu suhtes (s 8). Nii meenutab ta oma kirja lõpetades ja juhtimist taas galaatlastele üle andes, et see mis loeb kõige enam on Jumala uus loodu (s 15). Jumal muudab meie elud täiesti uueks Jeesuses. Ja galaatlased võivad seda kogeda usu läbi (Gl 2:16), Püha Vaimu läbi (Gl 5:16) ning üksteise eest hoolitsemise läbi (Gl 6:2, Gl 6:10). Siis on ka nende usu äratuntavaks märgiks vabadus ning osadus.
Selle kommentaari autor: John Proctor