Tänane psalm on oma kiituses ülevoolav. Psalmist kutsub inimesi üles käsi plaksutama ja hõiskama. Ning ükskõik milises vormis rahva  tänukogunemine ka on, saadavad seda trompetihelid ning rõõmuhõisked. Viiel korral kutsub psalmist rahvast üles laulma. Selle laulu kõla võis olla eriline ning tekkinud atmosfäär  sedavõrd tulvil ülistust ja juubeldamist, et koguduse keskel oli ilmselt üsna võimatu kuulda mistahes muu hääle kõla.

Taolise kiituse keskmes aga on midagi üsna ebamugavat.  Mitte ainult neid ei kutsuta üles hõiskama ja kiitma, kes on end juba pühendanud järgima ainsat tõelist Iisraeli Jumalat, vaid kõiki maailma rahvaid õhutatakse  laulma Jumalale kiitust! Sedavõrd laialdane kaasamine sobib üsna hästi kaasaja maailma piireületavate suundumustega. Kummaline on aga 

põhjus, miks kõik rahvad on kutsutud kiituses ühinema: nad peaksid seda tegema põhjusel, et Jumal on alistanud kõik teised rahvad ning asetanud nad oma rahva “jalge alla” (s 4). On mõistetav, miks Juuda suguharu inimesed rõõmustavad, palju raskem on aga aru saada, miks kõik teised rahvad peaksid selle eest Jumalat kiitma!

Viide hõiskamist põhjustavale armule tuleb 10.salmis. Need alistatud rahvad kogutakse kokku kui Aabrahami Jumala rahvas, kui lepingurahvas. Jumal on tõmmanud nad enda rahva hulka, nende keskele, kellele Ta isiklikult on end pühendanud, ning keda on tõotanud õnnistada igavesti. Kas ja kus oled sa märganud sellist kaasamist juba toimumas? Kui oled näinud enda ümber seda, kuidas Jumal kutsub ja tõmbab inimesi kõikidest rahvastest enda juurde, siis ühine täna lauljaga tooma kiitust Jumalale Tema tegude eest. Kui sa aga midagi sellist enda ümber ei näe, siis pühendu palvetama, et Jumal tõmbaks veel enam inimesi enda juurde ja palu, et Jumal võiks kasutada nende kutsumises ka sind.