Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 7:36-50
Patune naine võiab Jeesuse jalgu36Aga üks variseridest palus teda enda poole sööma. Ja Jeesus läks variseri kotta ja istus lauda.
37Ja vaata, linnas oli keegi patune naine, ja kui see sai teada, et Jeesus istub variseri majas lauas, tõi ta alabasterriista mürriõliga
38ja astus tema taha ta jalgade juurde, hakkas nuttes tema jalgu kastma pisaratega ja kuivatas neid oma juustega ja suudles tema jalgu ja võidis neid mürriõliga.
39Aga kui variser, kes oli ta külla kutsunud, seda nägi, mõtles ta endamisi: „Kui tema oleks prohvet, küll ta siis ära tunneks, kes ja missugune on see naine, kes teda puudutab, et ta on patune.”
40Jeesus aga ütles talle: „Siimon, mul on sulle midagi ütelda!” Tema lausus: „Räägi, Õpetaja!”
41„Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend.
42Aga kuna neil ei olnud maksta, siis ta kustutas nende mõlema võla. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?”
43Siimon vastas: „Ma arvan, et see, kellele ta rohkem kinkis.” Jeesus ütles talle: „Sa otsustasid õigesti.”
44Ja pöördudes naise poole, lausus ta Siimonale: „Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majja, sa ei andnud minu jalgade jaoks vett, tema on aga pisaratega mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud.
45Sina ei andnud mulle tervituseks suud, aga tema ei ole sest ajast peale, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgu suudlemast.
46Sina ei võidnud mu pead õliga, tema aga on võidnud mu jalgu mürriõliga.
47Seepärast, ma ütlen sulle, on temale palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut.”
48Aga naisele ta ütles: „Sinu patud on sulle andeks antud!”
49Siis need, kes istusid Jeesusega ühes lauas, hakkasid iseeneses mõtlema: „Kes on tema, kes ka patte andeks annab?”
50Aga tema ütles naisele: „Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga!”
Briti meedias räägitakse palju kõlblike (st need kes on positiivset suhtumist väärt) ja mittekõlblike inimeste teemal. Sageli toimuvad need diskussioonid immigratsiooni või riikliku sotsiaalabi erinevais valdkondades. Ühtlasi aga näitab see, et võime oma reaktsioonides tundmatute inimeste suhtes olla liiga kiired sildistama või kohut mõistma, milline on kohane käitumine ja milline mitte. Tänane piiblitekst on samuti näide sellisest olukorrast.
Kutsumata külaline, halva kuulsusega naine, nutab, pestes oma pisaratega Jeesuse jalgu ning võides neid siis kalli salviga, mille ta ilmselt oli ostnud kogudes prostitutsioonist saadud tulu (s 38). NIi tema teguviis, kui ka Jeesuse poolt selle aktsepteerimine põhjustasid karmi kriitika majaperemehe, variser Siimona poolt (s 39). Naine aga ei hoolinud sellest, milliseid silte teised talle külge riputasid. Tema teadis vaid seda, et tollane ühiskond oli ta liigitanud mittekõlbulike hulka, aga sellest hoolimata kohtles Jeesus teda kui kõlblikku. NIng naise tänulikkus Jeesuse vastu jätkas ülevoolamist (s 44-46), ja juba sündmuse toimumise kestel rääkis Jeesus talle pattude andekandmise sõnu (s 48).
See, keda Jeesus siin tugevalt kritiseerib on inimene, keda peeti kõlbavaks ja ühiskonna alsussambaks. Siimona kitsi ja ebaviisakas vastuvõtt Jeesusele asetatakse kõrvuti naise ülevoolava ja erilise teguviisiga. Ja see ei ole ilus kontrast. Naine oli teadlik enda vajadusest ja tundis Jeesuses ära midagi väga erilist, sel ajal kui Siimona poolt Jeesuse küllakutsumise motiivid tundusid üsnagi kahtlased. Siimon pakkus Jeesusele minimaalset võimalikku külalislahkust, demonstreerides sellega, et ta üldse ei taipa kui palju ta ise - kuigi väliselt auväärseks arvatu - tegelikult Jumalalt andeksandmist vajas.
Luukase kolmas lugu inimestest, keda ei peetud privileegide vääriliseks - pagan, naine ja patune** - osutab taas kord Jumala radikaalselt erinevale loomusele, ning Tema armust täidetud ning täiesti peapeale pööratud kuningriigile. Kui oleme kristlased olnud juba pikemat aega võib kergesti meelest minna kui suure väärtusega see kõik on ning siis ununeb ka igapäevane tänu selle kõige eest.
- (Graham Kendrick © 1988 Make Way Music)
** Michael Wilcock, The Saviour of the World, IVP, 1979, p93
Selle kommentaari autor: Fran Beckett