Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 9:16-25
Häving ja hajutamine ähvardavad rahvast16Nõnda ütleb vägede Issand: Saage aru ja kutsuge nutunaisi, et nad tuleksid; läkitage sõna tarkadele naistele, et nad tuleksid,
17ruttaksid ja alustaksid meie kohta kaebelugu, et meie silmist voolaks pisaraid ja meie laugudelt tilguks vett.
18Sest Siionist kostab kaebehääl: „Kuidas küll oleme hävitatud! Me oleme jäänud suurde häbisse, et pidime lahkuma maalt, et meie kodud lõhuti.”
19Kuulge siis, naised, Issanda sõna, ja teie kõrv võtku vastu kõne tema suust; õpetage oma tütreile kaebelugu ja üksteisele nutulaulu!
20Sest surm on tulnud sisse meie akendest, on tulnud meie paleedesse, ta niidab tänavailt lapsi, turgudelt noorukeid.
21Räägi: Nõnda ütleb Issand: Inimeste laibad langevad väljale nagu sõnnik, nagu loog niitja järel, mida keegi ei korista.
Õige kiitlemine22Nõnda ütleb Issand: Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest, ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest,
23vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand.
24Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma nuhtlen kõiki ümberlõigatuid, kellel siiski on eesnahk:
25Egiptust, Juudat, Edomit, ammonlasi, Moabit ja kõiki neid pöetudoimulisi, kes elavad kõrbes; sest kõik paganad on ümber lõikamata ja kogu Iisraeli sugu on ümberlõikamata südamega.
Juudalased ei kartnud, kuigi paabellaste riik oli väga tugevaks ja mõjuvõimsaks muutunud. Nad olid kindlad, et keegi ei suuda vastu astuda ega kallale tulla Jumala poolt valitud rahvale ning et püha linn Jeruusalemm on vallutamatu.
Kogu selle aja kuulutas Jeremija, et midagi kohutavat on juhtumas (s 18, 20-21), kuid rahvas uskus rohkem omaenda väljavalitusse kui prohveti kuulutusse. Inimesed ei tahtnud Jumala sõna kuulda, sest see rääkis nende elust ebameeldivaid asju. Ei kuningad, valitsejad ega preestrid tahtnud kuulda prohveti sõnu. Nõnda pöördub ta oma kuulutusega naiste poole, kes oma ühiskondlikult positsioonilt ei omanud tollasel Juudamaal kõrgeid ameteid (s 16, 19) – vahest nemad kuulevad, mida Jumalal on öelda.
Vastupidiselt rahva ülbele enesekindlusele sai Jumala valitud rahvas lüüa, nõnda, et pärast teist vastuhakkamist hävitati täielikult Jeruusalemm ja ka tempel. Miks? Peatüki lõpp räägib ümberlõikamata (s.t paadunud, patuse) südamega Jumala rahvast, s.t väliselt usklikest.
Mida õpetab see meile elust koguduses, elust kristlasena? Mis on määrav meie õndsakssaamisel, kuidas võime olla kindlad, et sina ja mina, meie oleme Jumala lapsed? Kas see, kui sina kuulud kogudusse, tunnistad, et oled kristlane, annab sulle kindluse, et Jumal sind nõnda ei karista, nagu Ta seda tegi Jeruusalemmaga? Me ei ole ju tegelikult põhjust kiidelda oma tegudest, sest meie saavutused on poolikud ja lõpetamata, kuid me saame kindlad olla ja kiidelda… (s 23).
Selle kommentaari autor: APÜ