Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 9:1-15
Prohveti nutulaul1 Kes annaks mulle kõrbes teekäijate öömaja? Siis ma jätaksin oma rahva ja läheksin ära nende juurest, sest nad kõik on abielurikkujate ja äraandjate jõuk.
2Nad pingutavad oma keelt nagu valede ambu, ei, mitte tõe pärast pole nad võimsad. Nad lähevad kurjusest kurjusse, aga mind nad ei tunne, ütleb Issand.
3Igaüks hoidugu oma ligimese eest ja ärgu lootku ühelegi oma vendadest! Sest iga vend kavaldab üle venda ja iga ligimene kannab teise peale keelt.
4Igaüks petab oma ligimest ja tõtt ei räägita; nad on harjutanud oma keele valetama, patustama, nad on võimetud pöörduma.
5Surve surve peale, pettus pettuse peale, nad tõrguvad mind tundmast, ütleb Issand.
6Seepärast ütleb vägede Issand nõnda: Vaata, ma sulatan ja proovin neid, sest mida muud saaksin ma teha oma rahva, mu tütre heaks?
7Tappev nool on nende keel, mis räägib valet: suuga räägitakse oma ligimesele rahust, südames aga varitsetakse teda.
8Kas ma selle kõige pärast ei peaks neid karistama? ütleb Issand. Või ei peaks mu hing kätte tasuma rahvale nagu too?
9Mägede pärast tõstan ma nuttu ja kaebust, ka kõrbe karjamaade pärast nutulaulu; sest need on nõnda hävinud, et ükski seal ei käi ja karja häält pole kuulda. Niihästi taeva linnud kui loomad on põgenenud ja ära läinud.
10Ma teen Jeruusalemma kivivaremeks, šaakalite asupaigaks; ja Juuda linnad ma teen lagedaks, et ükski ei saa seal elada.
Häving ja hajutamine ähvardavad rahvast11Kes on tark mees ja mõistab seda ning kuulutab, mida Issanda suu on temale rääkinud: miks maa hukkub ja hävib kõrbe sarnaseks, kus ükski ei käi?
12Ja Issand ütles: Sellepärast et nad hülgasid mu Seaduse, mille ma neile andsin, ega kuulanud mu häält ega käinud selle järgi,
13vaid käisid oma südame paadumuses ja järgnesid baalidele, nagu nende vanemad olid neid õpetanud,
14seepärast ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal nõnda: Vaata, ma söödan neid, seda rahvast, koirohuga ja joodan neid mürgiveega.
15Ja ma pillutan nad rahvaste sekka, keda nemad ega nende vanemad ei ole tundnud, ja ma läkitan neile järele mõõga, kuni ma olen nad hävitanud.
Jeremija kaebleb ning näitab meile selle inimese sisekonflikti, kellele on antud prohveti hääl - seal on põimunud sügav armastus rahva vastu koos hukkamõituga taolise ühiskonna suhtes. NIng see on omakorda kirjeldus Jumala armatuse olemusest meie vastu. Jumal igatseb, et Tema rahvas võiks elada õigluses ning rahu, ometi samas ka nuttes ja kaeveldes maailmas valitseva ülekohtu pärast, mida rahvas mitte ainult ei salli vaid lausa põlistab.
Kaeblemine on iidne traditsioon: tulla kokku lohutuseks, tõe vastuvõtmiseks; see on ka valu väljendamise kirjeldus. Tänases nutulaulus aga on lisaks ka tugev pettuse element. Jeremija mõistab, et maailma täitev valu on komplitseeritud. Me vajame tarkust, et märgata oma petlikkust (Jr 9:12) ning meie maailma kahepalgelise kõne tagajärg on nähtav inimese laostumisest, mille Jeremija ära tunneb.
Kaasaja maailmas on nii palju, mille pärast nutulaulu laulda. Inimeste pärast, kes on näljas, või on teiste julmuse ohvrid, süütute meeste, naiste ja laste kannatuste pärast. Ning võibolls on kaasagne needus selles, et oleme kaotanud oskuse nutulaule laulda, ägada ja kaevelda. Ka meie lähiminevikust saab hõlpsalt teha litaania: Auschwitz, Kongo, Vietnam, Tiibet, Rwanda, Srebrenica, New York, Iraq ja paljud teised.
Me elame üksteisega kõrvuti ja vajame üksteist. Ka inimene, kes sind vihkab, vajab sind, et sa teda armastaksid, vajab sinu tähelepanu. Oh, et me ainult suudaksime seda näha! Aga kui me ei suuda, siis juhtub see, mis on kirjutatud 9. ja 10. salmis. Maa saab olema tühi ja paljas. Mida võtab seepeale ette Jumal? Kas Ta jääb sellises olukorras vaid pealtvaatajaks? Ei, Ta sekkub oma parema, jõulise käega, et puhastada rahvas sellisest pimedusest (s 6, 14 ja 15).
Selle kommentaari autor: APÜ