Loe läbi alltoodud kirjakoht: Esra 3:1-13
Ohvriteenistus taastatakse1Kui seitsmes kuu kätte jõudis ja Iisraeli lapsed olid juba oma linnades, kogunes rahvas nagu üks mees Jeruusalemma.
2Ja Jeesua, Joosadaki poeg, ja tema vennad preestrid ja Serubbaabel, Sealtieli poeg, ja tema vennad võtsid kätte ja ehitasid üles Iisraeli Jumala altari, et selle peal ohverdada põletusohvreid, nõnda nagu jumalamehe Moosese Seaduses on kirjutatud.
3Nad ehitasid altari selle endisesse kohta, kuigi maa elanikud olid nende vastu vaenulikud; ja nad ohverdasid selle peal Issandale põletusohvreid, hommikusi ja õhtusi põletusohvreid.
4Ja nad pidasid lehtmajadepüha, nagu oli ette kirjutatud, ja ohverdasid igapäevaseid põletusohvreid vastaval arvul, nagu igaks päevaks oli määratud;
5ja seejärel korralisi põletusohvreid, noorkuu- ja kõigi Issanda pühitsetud pühade ohvreid, ja kõigi nende ohvreid, kes tõid Issandale vabatahtliku ohvri.
6Seitsmenda kuu esimesest päevast alates hakkasid nad Issandale põletusohvreid ohverdama, kuigi Issanda templile ei olnud veel alust pandud.
7Ja nad andsid raha kiviraiujaile ja puuseppadele, ning toitu, jooki ja õli siidonlastele ja tüüroslastele, et nad tooksid seedripuid Liibanonist mere äärde Jaafosse Pärsia kuninga Koorese loal, mis neile oli antud.
Templi ülesehitamine algab8Ja teisel aastal pärast nende jõudmist Jumala koja juurde Jeruusalemma, teises kuus, tegid alguse Serubbaabel, Sealtieli poeg, ja Jeesua, Joosadaki poeg, ja nende muud vennad, preestrid ja leviidid ja kõik, kes vangist olid tulnud Jeruusalemma, ja seadsid kahekümneaastasi ja vanemaid leviite Issanda koja tööd juhatama.
9Ja Jeesua, tema pojad ja vennad, Kadmiel ja tema pojad, Juuda järeltulijad, asusid nagu üks mees juhatama neid, kes tegid Jumala koja tööd; nõndasamuti Heenadadi pojad, nende pojad ja nende vennad leviidid.
10Ja kui ehitajad Issanda templile alust panid, siis astusid ette ametirüüs preestrid pasunatega, ja leviidid, Aasafi pojad, simblitega, et Iisraeli kuninga Taaveti korra järgi Issandat kiita.
11Ja nad laulsid Issandat kiites ning tänades: „Sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti Iisraeli vastu!” Ja kogu rahvas tõstis suurt rõõmukisa Issandat kiites, et Issanda kojale oli alus pandud.
12Aga paljud preestritest ja leviitidest ning perekondade peameestest, vanad, kes olid endist koda näinud, nutsid suure häälega, kui sellele kojale nende silma all alus pandi; ent paljud tõstsid rõõmuga hõisates häält.
13Ja ükski ei suutnud vahet teha rõõmuhõiskehääle ja nutuhääle vahel, sest rahvas tõstis suurt rõõmukisa ja hääl kostis kaugele.
Need, kes on üles kasvanud või elanud pikaajaliselt mõnes muus kultuuris, mõistavad pagendusest tagasipöördunute vastakaid tundeid. Osade jaoks oli Juuda koht, mida kutsuda koduks, kuigi nad ei olnud seda mitte kunagi näinud. Teiste jaoks oli kojutulek see, mida nad olid kaua igatsenud. Samas oli kojupöörduv rahvas juba muutunud selle mõjul, mida olid kogenud ning nad olid distsiplineeritumad, kuigi ajuti vaevasid neid ka kahtlused, kas Jumal pole neid täielikult maha jätnud (Js 40:27).
Neil puudus ka sõltumatu kuningriigi vaba kodaniku kindel identiteet. Iroonilises kõverpeeglis on see nagu uuesti Egiptusest väljarändamise lugu, ainult et nüüd ei kartnud kohalikud lähenevat Iisraeli, vaid lähenev Iisrael oli hirmul kohalike elanike ees. Oma hirmude keskel pöördus Iisrael tagasi oma esiisade kummardamispraktikate poole. Nad püstitasid altari selle algsesse kohta ja tõid ohvreid vastavalt Moosese seadusele (s 2, 4), kiitsid Jumalat nii nagu Taavet seda oli teinud (s 10) ja läbi selle kõige püüdsid taastada jätkuvat liini möödunuga. Lehtmajadepüha ja Lõikustänupüha tähistamine meenutasid neile nende endisi kokkutulekuid (3Ms 23:39). Aga selleks ajaks kui templi alus oli jälle rajatud, oli kogukond uuesti leidnud ka oma juured ja võis julgelt kinnitada Jumala kestvat armastust ja headust.
Siiski, isegi sellel hetkel veel valdasid neid vastakad tunded. Need, kes olid näinud esimese templi auhiilgust, tundsid valu kõige selle pärast, mida olid kaotanud sõnakuulmatuse tõttu. Samas suutis see kogukond teha ruumi oma Jumala kummardamises lisaks rõõmule ka kaotusvalule, ning vähemalt selleks hetkeks ei kartnud nad endale tähelepanu tõmmata. Nende valuga segatud juubeldamise hüüded kostsid kaugele (s 13).
Selle kommentaari autor: Csilla Saysell