Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ne 8:1-18
Esra loeb rahvale Seadust1Siis kogunes terve rahvas nagu üks mees Veevärava esisele väljakule, ja nad ütlesid kirjatundjale Esrale, et ta tooks Moosese Seaduse raamatu, mille Issand Iisraelile oli andnud.
2Ja preester Esra tõi Seaduse koguduse ette, niihästi meeste kui naiste ette, ja kõigi ette, kes mõistsid kuulata, seitsmenda kuu esimesel päeval.
3Ja ta luges seda Veevärava esisel väljakul koidust keskpäevani meeste ja naiste ning arusaajate ees; ja kogu rahva tähelepanu oli suunatud Seaduse raamatule.
4Ja Esra, kirjatundja, seisis puust laval, mis selleks oli ehitatud, ja tema kõrval seisid Mattitja, Sema, Anaja, Uurija, Hilkija ja Maaseja paremal pool, ja Pedaja, Miisael, Malkija, Haasum, Hasbaddana, Sakarja ja Mesullam vasakul pool.
5Ja Esra avas raamatu kogu rahva nähes, sest ta seisis kõrgemal kui kõik muu rahvas; ja kui ta selle avas, tõusis kogu rahvas püsti.
6Ja Esra kiitis Issandat, suurt Jumalat, ja kogu rahvas vastas käsi tõstes: „Aamen, aamen!” Ja nad põlvitasid ning heitsid Issanda ette silmili maha.
7Ja Jeesua, Baani, Seerebja, Jaamin, Akkub, Sabbetai, Hoodija, Maaseja, Keliita, Asarja, Joosabad, Haanan, Pelaja, leviidid, õpetasid rahvale Seadust ja rahvas seisis püsti.
8Ja nad lugesid raamatut, Jumala Seadust, peatükkide kaupa ja andsid seletust, nõnda et loetust aru saadi.
9Ja Nehemja, kes oli maavalitseja, ja preester Esra, kirjatundja, ja leviidid, kes rahvast õpetasid, ütlesid kogu rahvale: „See päev on pühitsetud Issandale, teie Jumalale. Ärge leinake ja ärge nutke!” Sest kogu rahvas nuttis, kui nad Seaduse sõnu kuulsid.
10Ja ta ütles neile: „Minge sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke, ja läkitage osa neile, kellel midagi ei ole valmistatud! Sest see päev on pühitsetud meie Issandale. Ja ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm!”
11Ja leviidid vaigistasid rahvakogu, öeldes: „Rahunege, sest see päev on püha! Ja ärge kurvastage!”
12Siis läks kogu rahvas sööma ja jooma, läkitama teistelegi osa ja pidama suurt rõõmupidu, sest nad mõistsid sõnu, mis neile oli teatavaks tehtud.
13Ja teisel päeval tulid kokku kogu rahva perekondade peamehed, preestrid ja leviidid kirjatundja Esra juurde Seaduse sõnu tundma õppima.
14Ja nad leidsid Seaduses, mille Issand Moosese läbi oli andnud, kirjutatud olevat, et Iisraeli lapsed pidid pühade ajal seitsmendas kuus elama lehtmajades,
15ja et kõigis nende linnades ja Jeruusalemmas pidi kuulutatama ja hüütama, öeldes: „Minge mägedele ja tooge õlipuu või metsõlipuu oksi ja mürdi, palmi või muu leherikka puu oksi lehtmajade tegemiseks, nagu on kirjutatud!”
16Ja rahvas läks ja tõi ning tegi enesele lehtmaju, igaüks oma katusele ja õue ja Jumala koja õuedesse, Veevärava väljakule ja Efraimi värava väljakule.
17Ja terve kogudus, kes vangist oli tagasi tulnud, tegi lehtmaju ja elas lehtmajades, sest Joosua, Nuuni poja päevist selle päevani ei olnud Iisraeli lapsed nõnda teinud. Ja rõõm oli väga suur.
18Ja Jumala Seaduse raamatut loeti iga päev, esimesest päevast viimase päevani. Ja nad pidasid püha seitse päeva, ja kaheksandal päeval oli lõpetuspüha seatud viisi järgi.
Plaaster villi peal, värv roostetaval aial, naljad piinlikus olukorras, toit kerjuse käes - need kõik on hetkelise häda leevendajad, kuid ei tegele probleemi enda või selle allikaga. Ümber linna laotud telliskivid pakuvad kaitset ning meeskonnatöö seob kogukonna tihedamalt kokku, kuid suurem, jumalik projekt on sinnamaani lõpetamata, kuni Jumala rahvas pöördub tagasi enda Jumala rahvaks olemise alustõdede juurde. NIng seda mõistes, paluvad nad, et nende õpetaja ja preester Esra loes neile Jumala seadust ette.
Kujutle suure rahvahulga kogunemist, paljuski sarnast islamiusuliste palvele kogunemisega, ainult selle vahega, et rahva hulka kuuluvad ka naised ja lapsed - ning kogu seda massi seismas õlg-õla kõrval. Siis põlvitamas ning maha heitmas austuses ja kummarduses - otsekui üks mees. Nad on austusest Jumala sõna vastu püsti seisnud juba kuus tundi ning kuulavad suure tähelepanuga mida iidne käsuseadus ( ilmselt heebrea keelest aramea keelede tõlgituna) nende praegusele kogukonnale ütleb. Nad vastavad kuuldud sõnale kartuse ja pisaratega, tunnistades kui kaugele on nad eksinud Jumala parimast plaanist. Ilmekad pildid purustatud müüridest, rüvetatud linnast ning hajutatud rahvast annavad ühtlasi pildi purustatud lepingust, keset suurt hulka Jumalale murtud tõotusi. Ja kui kaunis on sellisel taustal rahva südamest tulev meeleparandus ning see, et andekasandmine on nende päralt! Omaneda hinge uurimine ei tohiks kunagi muutuda patukustutuseks. Rõõm ja peomeeleolu, toidupakid ning peoroogade ülejääk peegledavad Jumala naeratust oma rahva kohal, kes on viimaks Tema tahte asetanud oma kogukonna keskele ning kes enda küllust jagavad vaestega.
Meie katseid enda tekitatud segadust taas korrastada - olgu tegu siis füüsilise, sotsiaalse, moraalse või emotsionaalse segadusega -tuleks vaadata lähtuvalt sügavamatest vaimsetest põhjustest. Ja siin on hindamatuks abiks just need inimesed, kes ustavalt tõlgivad ning tõlgendavad Jumala sõna. Need kes nii Jumala väljakutseid, kui ka andestust ustavalt edastavad, ise seejuures sõbraks ja/või mentoriks, jutlustajaks või pastoriks, lauljaks või laulukirjutajaks jäädes - teevad meile suure teene. Nad tuletavad meile meelde, kes me oleme Kristuses, ning kuidas Tema soovib meiega koos tähistada oma elu.
Odavate sõnade maailmas on oma usu tegudes väljendamine midagi äärmiselt võimast. Juudalased olid seni olnud hõivatud müüride parandamisega ning kogukonna rajamisega. Nüüd aga viis perekonna telkide ülespanemine oma õuealale rahva tagasi esiisade kogemuse juurde, kes elasid ohtlikku elu keset metsikut loodust, otsides Tõotatud Maad. Ning see omakorda paneb kiituse ja ülistuse rahva suhu - Jumal on olnud ustav üle ajastute. On nad ju nüüd taas kogunenud omale maale, tagasi toodud vangistusest ning see meenutab neile, et Jumala käskudele alistumine, sõnakuulmine, ning usaldus Jumala varustuse suhtes on kõige olulisemad, isegi tähtsamad taastamistööks vajalikust segust ja kividest. Nende rõõm tuleb taaskogemisest olla osa suurest loost, kus Jumal viib oma rahva läbi suurest seiklusest.
Selle kommentaari autor: Fiona Barnard