Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ne 9:1-21
Rahva suur patukahetsus1Ja sellesama kuu kahekümne neljandal päeval kogunesid Iisraeli lapsed paastuma, kotiriided seljas ja mulda pea peal.
2Ja Iisraeli sugu lahutas enese kõigist muulastest, astus ette ja tunnistas oma patte ning oma vanemate süütegusid.
3Siis nad tõusid oma kohal püsti ja lugesid Issanda, oma Jumala Seaduse raamatut kolm tundi; ja kolm tundi tunnistasid nad patte ning kummardasid Issandat, oma Jumalat.
4Ja Jeesua, Baani, Kadmiel, Sebanja, Bunni, Seerebja, Baani ja Kenani läksid üles leviitide lavale ja hüüdsid suure häälega Issanda, oma Jumala poole.
5Ja leviidid Jeesua, Kadmiel, Baani, Hasabneja, Seerebja, Hoodija, Sebanja ja Petahja ütlesid: „Tõuske üles ja kiitke Issandat, oma Jumalat, igavesest ajast igavesti, ja õnnistage tema aulist nime, mis on ülem kui kõik kiitus ja ülistus!
6Sina üksi oled Issand, sina oled teinud taeva, taevaste taevad ja kõik nende väe, maa ja kõik, mis selle peal on, mered ja kõik, mis neis on. Sina annad neile kõigile elu ja taevavägi kummardab sind.
7Sina, Issand, oled Jumal, kes valis Aabrami ja tõi tema kaldealaste Uurist ning pani temale nimeks Aabraham.
8Sina leidsid tema südame sinu ees ustava olevat ja sa tegid temaga lepingu, et sa annad tema soole kaananlaste, hettide, emorlaste, perislaste, jebuuslaste ja girgaaslaste maa. Ja sa pidasid oma sõna, sest sina oled õige.
9Sina nägid meie vanemate viletsust Egiptuses ja kuulsid nende kisendamist Kõrkjamere ääres.
10Sina tegid tunnustähti ja imetegusid vaarao ja kõigi tema sulaste ja kogu tema maa rahva kallal, sest sa teadsid, et nad nende vastu ülbed olid olnud, ja sa tegid enesele nime, nagu see tänapäevalgi on.
11Sina lõhestasid nende ees mere ja nad läksid kuiva mööda mere keskelt läbi; aga nende tagaajajad sa viskasid sügavustesse otsekui kivi võimsasse vette.
12Sina juhtisid neid pilvesambas päeval ja tulesambas öösel, et valgustada neile teed, mida nad pidid käima.
13Ja sa tulid alla Siinai mäele ja rääkisid nendega taevast ning andsid neile õiged seadlused, tõsised õpetused, head määrused ja käsud.
14Sina tegid neile teatavaks oma püha hingamispäeva ja sa andsid neile käsud, määrused ja Seaduse oma sulase Moosese läbi.
15Sina andsid neile taevast leiba, kui neil oli nälg, ja lasksid neile kaljust vett voolata, kui neil oli janu. Ja sa käskisid neid minna pärima maad, mille sa kätt tõstes olid lubanud neile anda.
16Aga nemad, meie vanemad, läksid ülbeks, olid kangekaelsed ega kuulnud su käske.
17Nad tõrkusid kuulmast ega tuletanud meelde sinu imetegusid, mis sa neile olid teinud, vaid olid kangekaelsed ja oma tõrksuses võtsid nad pähe oma orjapõlve tagasi minna. Aga sina oled andeksandja Jumal, armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest; sina ei jätnud neid maha.
18Kuigi nad tegid endile valatud vasika ja ütlesid: „See on su jumal, kes sind Egiptusest välja tõi!” ja kuigi nad suuri teotusi korda saatsid,
19ei jätnud sina siiski neid kõrbes maha oma suure halastuse pärast. Pilvesammas ei lahkunud neist päeval, juhatamast neid teekonnal, ega tulesammas öösel, valgustamast neile teed, mida nad käisid.
20Sina andsid neile oma hea Vaimu, et neid targaks teha, oma mannat sa ei keelanud nende suudele ja andsid neile vett, kui neil oli janu.21Nelikümmend aastat toitsid sa neid kõrbes, neil ei puudunud midagi, ei kulunud nende riided ega paistetanud jalad.
Jaapani ja Taiwani templites koos budismist ning shintost huvitatud sõpradega ringi rännates küsisin neilt ikka ja jälle: “Kelle poole need inimesed palvetavad?” Ning alati sain vastuseks ebamäärase: “jumalate poole.” Aga kui siis küsisin, millised need jumalad on, kehitasid vastajad lihtsalt õlgu. Neil polnud vähimatki ettekujutust, kuid see ei olnud nende jaoks ka mingi probleem - kuni taoline palvetamine neile endi arvates head õnne tõi. Mulle osutasid need jutuajamised aga uue värskusega, milline eesõigus ja ime on teenida isikulist Jumalat, kes on valinud end inimesele ilmutada.
Ehituslik meeskonnatöö Nehemia juhtimisel oli suubunud kogukondlikku jumalaotsimisse ning viinud rahva taaspühendumiseni esiisade Jumalale. Rahvas tunnistas suure kurbusega, et nad olid unustanud Jumala teed, kuid seda suurema tähelepanuga kuulasid nad nüüd käsuseaduse ettelugemist ning palvetasid nendesamade sõnadega tagasi Jumala poole. Ümbritsetuna rahvaist, kes teenisid teisi jumalaid (sh ka kummardasid tähti), tõstis Iisraeli rahvas oma silmad igavese Jumala poole, kelle käed olid loonud kõik tähtedekogumid.
Just seesama kõikvõimas Looja Jumal, ja mitte teravalt kuklasse hingav Pärsia valitseja, oli see, kellele Iisrael võlgnes oma jäägitu lojaalsuse. See õiglane Jumal valis esiisa Abrami, päästis tema orjadeks tehtud järglased, juhtis ning toitis nende vanemaid kõrbes ning andis neile oma käsud. Hämmastava heldusega avaldab see Jumal rahvale oma iseloomu, oma kaastunnet ja ustavust, mis saab avalikuks rahva ajaloost, keda Ta kannab. Tema teeb, et isegi nende sõnakuulmatus toob esile Tema pühadust ning igatsust neile andestada.
Ebajumalateenistus ei ole tänapäevalgi mingi väljasurnud vana praktika või mälestus: ühiskonnas kus meil tuleb elada, kogeme tugevat pressingut pluralismi, sekulaarsuse ning agnostitsismi poolt ning nende omavahelisest võitlusest. Võime olla tõeliselt tänulikud, et meie Jumal ei ole iial olnud juhuslik või meelevaldne jõud või mõni kirjeldamatu filosoofiavool. Meie Jumalal on nägu. Läbi oma rahva ajaloo, mis kulmineerub Kristuse tulekuga, astub Jumal ise sellese tolmusesse ja halli maailma, mis on täis heitlikke mehi ja naisi. Ja meil on võimalus Teda tundma õppida. Meie võime kogeda Tema ligiolu. Me võime usaldada kõiki Ta tõotusi.
Ning jutustades teistele Tema lugu, toome Talle kiitust Ta võrratu armu ning väe eest.
Selle kommentaari autor: Fiona Barnard