Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ne 9:16-37
Rahva suur patukahetsus16Aga nemad, meie vanemad, läksid ülbeks, olid kangekaelsed ega kuulnud su käske.
17Nad tõrkusid kuulmast ega tuletanud meelde sinu imetegusid, mis sa neile olid teinud, vaid olid kangekaelsed ja oma tõrksuses võtsid nad pähe oma orjapõlve tagasi minna. Aga sina oled andeksandja Jumal, armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest; sina ei jätnud neid maha.
18Kuigi nad tegid endile valatud vasika ja ütlesid: „See on su jumal, kes sind Egiptusest välja tõi!” ja kuigi nad suuri teotusi korda saatsid,
19ei jätnud sina siiski neid kõrbes maha oma suure halastuse pärast. Pilvesammas ei lahkunud neist päeval, juhatamast neid teekonnal, ega tulesammas öösel, valgustamast neile teed, mida nad käisid.
20Sina andsid neile oma hea Vaimu, et neid targaks teha, oma mannat sa ei keelanud nende suudele ja andsid neile vett, kui neil oli janu.
21Nelikümmend aastat toitsid sa neid kõrbes, neil ei puudunud midagi, ei kulunud nende riided ega paistetanud jalad.
22Ja sa andsid neile kuningriigid ja rahvad ning jagasid need jaokaupa: nõnda pärisid nad Siihoni maa, Hesboni kuninga maa, ja Oogi, Baasani kuninga maa.
23Ja sa tegid nende lapsed paljuks nagu taevatähed ja viisid nad maale, mille kohta sa nende vanemaile olid öelnud, et nad lähevad seda pärima.
24Ja lapsed tulid ning pärisid maa, ja sina alandasid nende ees maa elanikud, kaananlased, ja andsid nad nende kätte, nende kuningad ja maa rahvad, et nad talitaksid nendega, nagu neile meeldib.
25Ja nad vallutasid kindlustatud linnad ja rammusa maa ning pärisid kojad, mis olid täis kõike head, suurel hulgal raiutud kaevusid, viinamägesid, õlipuid ja viljapuid. Nad sõid, nende kõht sai täis, nad läksid lihavaks ja elasid hästi sinu suure headuse tõttu.
26Ometi olid nad tõrksad ja hakkasid sulle vastu, heitsid sinu Seaduse selja taha ja tapsid sinu prohvetid, kes neid manitsesid sinu juurde tagasi pöörduma; ja nad saatsid korda suuri teotusi.
27Seepärast sa andsid nad nende vaenlaste kätte ja need rõhusid neid. Aga sel ajal, kui neil kitsas käes oli, kisendasid nad sinu poole ja sina kuulsid taevast ning andsid neile oma suure halastuse pärast päästjaid, kes päästsid nad nende vaenlaste käest.
28Aga kui nad said hingata, siis nad tegid jälle kurja sinu ees. Ja sina jätsid nad nende vaenlaste kätte, et need valitseksid nende üle. Aga kui nad jälle sind hüüdsid, siis sa kuulsid taevast ja päästsid nad oma halastuse pärast palju kordi.
29Ja sa manitsesid neid tagasi pöörduma sinu Seaduse juurde, aga nemad olid ülbed ega kuulnud su käske, vaid patustasid su seadluste vastu, mida inimene peab täitma, et ellu jääda, ja pöörasid tõrksalt selja ning olid kangekaelsed ega kuulnud mitte.
30Sa kannatasid nendega palju aastaid ja manitsesid neid oma Vaimu läbi oma prohvetite kaudu, aga nad ei pannud seda tähele; seepärast sa andsid nad teiste maade rahvaste kätte.
31Aga oma suure halastuse pärast ei teinud sa neile lõppu ega jätnud neid maha, sest sina oled armuline ja halastaja Jumal!
32Ja nüüd, meie Jumal, suur, vägev ja kartustäratav Jumal, kes peab lepingut ja osutab heldust: ära pea väheseks kõike seda kannatust, mis on tabanud meid, meie kuningaid, meie vürste, meie preestreid, meie prohveteid, meie vanemaid ja kogu su rahvast Assuri kuningate päevist kuni tänapäevani!
33Sina oled õiglane kõiges, mis meie peale on tulnud, sest sina oled osutanud ustavust, meie aga oleme olnud õelad.
34Jah, meie kuningad, meie vürstid, meie preestrid ja meie vanemad ei ole teinud su Seaduse järgi, ei ole tähele pannud su käske ja manitsusi, millega sa neid manitsesid.
35Nad ei teeninud sind oma kuningriigis, hoolimata sinu suurest headusest, mida sa neile osutasid, ja hoolimata avarast ja rammusast maast, mille sa neile olid andnud, ega pöördunud oma kurjadest tegudest.36Vaata, me oleme nüüd sulased. Maal, mille sa andsid meie vanemaile, et nad sööksid selle vilja ja häid asju, vaata, seal me oleme sulased.
37Selle rikkalik saak läheb neile kuningaile, keda sa meie pattude pärast oled pannud meie üle; nemad valitsevad meie ihu ja meie karjade üle, nagu neile meeldib, ja meie oleme suures hädas.”
Kõigi kolme, Ühendkuningriigis aspirantuuris veedetud aasta jooksul, ei suutnud Keiko ja Nori Mälestuspühapäeval kunagi kirikusse minna. Neil oli häbi oma riigi tegude pärast sõja ajal. “Aga see pole ju teie süü, ” tavatsesin neile öelda. “See kõik juhtus palju aega enne teie sündimist:” Mulle õpetas nende juhtum ühiskondliku vastutuse olemust, mis on teravas kontrastis läänemaailma individualismiga.
Esiisade häbi jagamie ning nende süüst osavõtmine peegelduvad ka siin, iisraellaste palves. Sageli korratav tsükkel päästest, küllusest, unustusest, eemaldumisest, kohtumõistmisest, palvest ja taas päästmisest, esitatakse Jumalale kõigis veristes detailides. Peale imedest täidetud Väljarändamist ning kõrbes ekslemist jõutakse Jumalast tõotatud külluslikule maale, mille rikkus täidab kodud ja viinamäed- ja eriti sellisel taustal on rahva sõnakuulmatus ning jumalapilkamine hämmingut ja raevu tekitav.
Rahva palvemeelsus lähtub palju enam ahastuse aegadest kui külluse päevadest ning see on šokeeriv - ja ometi tõde ka meie päevil. Enesereflektsiooni kulminatsiooni lähenedes ning kui eksimuste litaania jõuab käesolevasse päeva, kummardutakse tunnistades Jumala jalge ette, kes taas ja taas on iseennast ilmutanud halastavana. Jumala armastuse lepingus ei ole ruumi süütundele ja häbile, mis meid orjastavad ning halvavad. Ja me palvetame Tema poole, kelle kõikevõitev tahe toob meile lepitue ning vabaduse.
Ei saa salata, et elame paljude teiste inimeste, aga ka endi patuste valikute tagajärgede keskel. Oleme muutunud orjadeks riigis, kus majandusel on ülim väärtus, ühiskonnas, mis meelelahutab end surnuks, kirikus, mis on segadusse aetud teisejärgulisega. Enesevaatluse ajad võivad olla valusad, kuid seal kus nad pakuvad arusaamist ning lahendusi ja meeleparandust, on Jumal ligemal selleks, et andestada ja taastada.
Selle kommentaari autor: Fiona Barnard