Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ül 4:1-16
Peigmees ülistab pruuti1„Vaata, sa oled ilus, mu kullake, vaata, sa oled ilus! Su silmad su loori taga on tuvid. Su juuksed on nagu kitsekari, kes laskub Gileadi mäelt.
2Su hambad on nagu kari pügatud lambaid, kes pesemiselt tulevad: neil kõigil on kaksikud ja ükski neist pole soota.
3Su huuled on nagu punane pael ja su kõne on armas. Otsekui granaatõuna lõiked on su oimud su loori taga.
4Su kael on nagu Taaveti torn, mis kivikihtidena on ehitatud; tuhat kilpi ripub selle küljes, need kõik on kangelaste kilbid.
5Su kaks rinda on nagu kaks vasikakest, gaselli kaksikut, kes söövad liiliate keskel.
6Kuni tuul kuulutab päeva ja varjud põgenevad, tahan ma minna mürrimäele ja viirukikünkale.
7Sa oled täiuslikult ilus, mu kullake, ja sul pole ühtegi viga!
8Tule minuga Liibanonilt, pruut, tule minuga Liibanonilt! Astu alla Amana tipust, Seniiri ja Hermoni tipust, lõvide koobastest, pantrite mägedelt!
9Sa oled pannud mu südame põksuma, mu õeke, mu pruut! Oled pannud mu südame põksuma ainsa pilguga silmist, ainsa lüliga oma kaelakeest.
10Ah, kui magus on su armastus, mu õeke, mu pruut! Su armastus on parem kui vein, kõigist palsameist parem on su õlide lõhn!
11Su huuled tilguvad kärjemett, mu pruut, sul on keele all mesi ja piim, ja su riiete lõhn on otsekui Liibanoni lõhn!
12Suletud rohuaed on mu õeke, mu pruut! Suletud rohuaed, pitseriga kinni pandud allikas.
13Su väänded on granaatõunapuude aed valitud viljaga, hennapõõsaste ja nardidega -
14nard ja safran, kalmus ja kaneel koos igasugu viirukipuudega, mürr ja aaloe koos kõige paremate palsamitega.
15Rohuaedade allikas on elava vee kaev, mis Liibanonilt voolab.”
16„Ärka, põhjatuul, ja tule, lõunatuul! Puhu läbi mu rohuaia, et selle palsamilõhnad hoovaksid! Mu kallim tulgu oma rohuaeda ja söögu selle valitud vilja.”
Mul oli kord üüriline, kes kaebas et tema ema oli ta kohta alati öelnud: “Minu tütar on sisemiselt ilus.” See oli ju väga kena, aga mitte kõige parem enesekindluse toestaja. Kunagi ei ole liiast esile tuua oma pereliikmete armsust ja ilu. Jah, võib juhtuda, et ühes kiitusega äratatakse ka edevus, kuid puudulik enesehinnang on veel hullem. Kuidas seda siis tasakaalu saada? Probleem ei seisne üksnes meedia poolt levitatavais halastamatuis standardites ja töödeldud piltides, vaid ka meie endi kalduvus langetada koheseid otsuseid inimeste kohta nende välimuse põhjal.
Kristlased (eriti protestandid) on ilu suhtes sageli kõhkleval seisukohal -näiteks kunstis. Põhjuseks võib olla tajutav kiusatus meelelisusele, mis mitmete jaoks on vaimseks takistuseks jumalakummardamisel. Taolised tekstid aga nagu tänane, meenutavad meile, et ilu on osa Jumala Sõnast, ning inspireeritud väga erinevail tasandeil, ning kui järgida traditsioonilist kristlikku suhtumist ilu interpreteerimisel, tuleb samas ka tunnistada, et selline on Kristuse enda vaade oma kogudusele, oma rahvale.
Tänase laulu esimest osa nimetatakse kuulutamiseks, kus armastatu kaunid omadused on järjepanu ülesloetud. Renessansi ajal mindi sellega veidi liiale ning see on üks põhjusi, miks Sahkespeare’i sonett “Mu armsama silmad on otsekui päike” (sonett nr 130), mis pilkab just sellist üleslugemist - osutus nii populaarseks. ÜLemlaulu versioon on hämmastavalt loov : juuksed nagu kitsekari, mis laskub alla mägedelt” - kõlab eriti hästi, isegi tõlgituna.
Miks siis ikkagi on nii paljud ülistuslaulud oma verbaalselt poolelt nii piiratud? Kas oleme suhtunud üleollevalt nii, et Vaimul pole olnud piisavalt võimalust ilu esile tuua?
Selle kommentaari autor: Roger Pooley