Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ül 6 - 8
Pruut ülistab peigmeest1„Kuhu su kallim on läinud, sa ilusaim naistest? Kuhu su kallim põikas, et koos sinuga teda otsida?”
2„Mu kallim läks alla oma rohuaeda, palsamipeenarde juurde, rohuaedadesse karja hoidma ja lillekesi noppima.
3Mina kuulun oma kallimale ja mu kallim on minu, tema, kes lillekeste keskel karja hoiab.”
Peigmees ülistab pruuti4„Sa oled ilus nagu Tirsa, mu kullake, kaunis nagu Jeruusalemm, kardetav nagu väehulk lippudega.
5Pööra oma silmad ära mu pealt, sest need teevad mind rahutuks! Su juuksed on nagu kitsekari, kes laskub Gileadilt.
6Su hambad on nagu kari emalambaid, kes pesemiselt tulevad; neil kõigil on kaksikud ja ükski neist pole soota.
7Otsekui granaatõuna lõiked on su oimud su loori taga.
8Kuuskümmend on kuningannasid, kaheksakümmend on liignaisi ja neitseid on arvutult.
9Aga üksainus on mu tuvike, mu süütuke, oma ema ainus, oma sünnitaja lemmik. Tüdrukud näevad teda ja kiidavad õndsaks, ka kuningannad ja liignaised, ja nad ülistavad teda:
10„Kes see on, kes koiduna alla vaatab, ilus nagu täiskuu, selge nagu päike, kardetav nagu väehulk lippudega?””
11„Ma läksin alla pähkliaeda vaatama pungi orus, vaatama, kas viinapuu on pakatanud, kas granaatõunapuud õitsevad.
12Ma ei teadnud, et mu hing pani mind Ammi-Nadibi vankritele.”Tantsiv pruut; peigmehe ja pruudi vastastikune rõõm teineteisest1„Tule tagasi, tule tagasi, suulamlanna! Tule tagasi, tule tagasi, sest tahame sind näha!” „Miks tahate näha suulamlannat? Et ta tantsiks tantsijate ridade vahel?”
2„Ah, kui kaunid on su sammud sandaalides, sa suursugune tütarlaps! Su puusade kaared on nagu ehted, kunstniku kätetöö!
3Su naba on ümmargune kausike, milles segatud vein ei puudu! Su kõht on nisuhunnik, mis lillekestega on ümbritsetud!
4Su kaks rinda on nagu kaks vasikakest, gaselli kaksikut!
5Su kael on nagu elevandiluust torn, su silmad nagu Hesboni tiigid Bat-Rabbimi värava juures! Su nina on nagu Liibanoni torn, vaatluseks Damaskuse suunas!
6Pea on sul otsekui Karmel ja su lehvivad juuksed purpurikarva! Kuningas on köidetud kiharate külge!
7Ah, kui ilus, ah, kui kaunis oled sa, armastus, hellituste tütar!
8Sul on rüht nagu palmipuul ja su rinnad on kobarate sarnased!
9Mina ütlesin: Ma lähen palmipuu otsa, võtan kinni ta pööristest! Su rinnad on ju viinapuukobarate sarnased ja su hingeõhk on nagu õunte lõhn!
10Sinu suulagi on nagu parim vein, mis varmalt läheb mu kallima sisse, ja mida voolavad uinuvad huuled!”
11„Mina kuulun oma kallimale ja tema ihaldab mind.
12Tule, mu kallim, lähme aasale, ööbima hennapõõsaste juures!
13Hommikul vara lähme vaatama viinamägesid, kas viinapuu on pakatanud, kas pungad on puhkenud, kas granaatõunapuud õitsevad! Seal ma annan sulle oma armastuse!
14Lemmemarjad lõhnavad meile ja meie uste ees on kõiksugu valitud vilju, niihästi uusi kui vanu, mis ma sinule, kallim, olen talletanud.”
Ilu on Ülemlaulus korduv teema. Imetlemisväärt või erakordne, kaduv või antiiksesse vormi valatud – ilu tuleb annina Loojalt, ning seda tuleb vastu võtta tänuga. Jumala kiitmine väljendabki seda tänu. Väljend: „ Sa oled kaunis mu armsam“ (s 4) rõõmustaks iga naise südant, aga kas ka siis, kui tema ette pandaks võrdpilt kahest linnast? Ehk on siin mõeldud, et individuaalset ilu ( Tirsa) täiendatakse suure ja väelise ( Jeruusalem) poolt? Sest see on kompliment, ja seda kahtlemata ka kaasaegsele noorele naisele. Aga kuidas me komplimente vastu võtame? Tänu ja alandlikkusega? Veelgi enam - kas lubame neil sobivates tingimustes äratada armastuse tunnet? Need armastajad siin lubasid ning kiitus ja vastuvõtlikkus aitasid neil ületada eelnevalt suhtesse tekkinud blokeeringu.
Kurb on see, et ilu imetlemine - ükskõik kas muusikas, inimkehas, või muus väljenduslaadis - asetatakse sageli asenduseks sinna, kus peaks tegelikult valitsema jumalakeskne vaimsus. Aga ilu ei saa meid iial täielikult rahuldada. Ainult Jumal saab. “Ma leian eneses igatsuse mis ei seostu ühegi kogemusega sellest maailmast, ning kõige tõenäolisemalt on see pärit teisest maailmast“, ütleb C.S Lewis oma raamatus „ Lihtsalt kristlus”.
Teine sageliesinev teema koondub ümber sõnade „ aed „ ja „ vili“. Ning siin ei ole need mitte viljakuse sümbolid, vaid rahulolemine rikkalike pakutavate naudingutega. Aed on nautimise paik, kaitstud ning suletud sissetungijate eest; see esindab inimese kõige sisimat pühamut, mis senini on olnud lukus. ( Ül 4:12); Just sinna kutsub naine nüüd mehe (Ül 4:16), et täide viia nende ühekssaamine (Ül 5:1). See on loomulik, samas teadlikult kujundatud keskkond mida naine mõjutab kogu oma olemusega ning abistab meest seal liikumises. Kõik siin viitab vastastikusele omamisele ning üksteise vilja „magususest“ nautimisele (Ül 2:3).
Kas „aed“ sisaldab eneses ka soovmõtlemist tagasi Eedni suunas? Nii sageli arvame, et Piibel viitab vaid ettepoole Uue Jeruusalemma suunas – lunastatud paradiisi poole. Seda vaatamata faktile, et esimesest linnast (Jeruusalemmast) sai katse Jumalat trotsida. Jumal võtab nüüd selle linna sümboli ning asetab sinna pruudi, kelle ilu on igakülgselt eksponeeritud ning kelle suhted on puhastatud ja taastatud Talle vere läbi.
Selle kommentaari autor: Jennifer Turner