Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jos 8:1-17
Ai vallutamine1Ja Issand ütles Joosuale: „Ära karda ja ära kohku! Võta enesega kaasa kõik sõjamehed, asu teele ja mine üles Aisse. Vaata, ma annan su kätte Ai kuninga ja tema rahva, samuti tema linna ja maa.
2Talita Aiga ja selle kuningaga, nagu sa talitasid Jeerikoga ja selle kuningaga! Siiski, selle saak ja karjad riisuge endile! Pane varitsejad linna taha!”
3Ja Joosua asus teele, samuti kõik sõjamehed, et minna üles Aisse. Ja Joosua valis kolmkümmend tuhat meest, vahvat võitlejat, ja saatis need öösel minema.
4Ja ta andis neile käsu, öeldes: „Vaadake, teil tuleb varitseda linna tagantpoolt. Ärge minge linnast väga kaugele ja olge kõik valmis!
5Mina ja kogu see rahvas, kes on koos minuga, läheneme linnale; ja kui nad tulevad välja meie vastu nagu eelmisel korral, siis me põgeneme nende eest.
6Nemad tulevad siis välja meile järele, kuni me oleme viinud nad linnast eemale, sest nad ütlevad: Nad põgenevad meie eest nagu eelmisel korral. Nõnda me põgeneme nende eest,
7aga teie tõuske varitsuspaigast ja vallutage linn, sest Issand, teie Jumal, annab selle teie kätte.
8Ja kui te olete linna vallutanud, siis süüdake linn tulega põlema! Tehke Issanda sõna peale! Vaata, ma olen andnud teile käsu.”
9Ja Joosua saatis nad minema ja nad läksid varitsuspaika ning asusid Peeteli ja Ai vahele, Aist lääne poole; aga Joosua viibis sel ööl rahva keskel.
10Ja Joosua tõusis hommikul vara ning luges rahva üle. Siis läksid tema ja Iisraeli vanemad rahva ees üles Ai poole.
11Ja kõik sõjamehed, kes olid koos temaga, läksid üles, lähenesid ning jõudsid linna ette; nad lõid leeri üles Aist põhja poole, nende ja Ai vahel oli org.
12Siis ta võttis ligi viis tuhat meest ning pani need varitsema Peeteli ja Ai vahele, linnast lääne poole.
13Nõnda seati rahvas üles, kogu leer, mis oli linnast põhja pool, ja järelvägi linnast lääne pool; Joosua aga viibis sel ööl orus.
14Kui Ai kuningas seda nägi, siis tema ja kogu ta rahvas ruttas ja valmistus varakult, ja linna mehed läksid seatud ajal sõtta Iisraeli vastu Araba poole; aga ta ei teadnud, et tal linna taga olid varitsejad.
15Ja Joosua ja kogu Iisrael laskis end neist lüüa ning nad põgenesid kõrbe poole.
16Siis hüüti kokku kõik linnas olev rahvas neid taga ajama; ja nad ajasid taga Joosuat, aga nõnda meelitati nad linnast eemale.
17Aisse ja Peetelisse ei jäänud ainsatki meest, kes ei olnud läinud Iisraelile järele; nad jätsid linna lahti ja ajasid Iisraeli taga.
Peale Aakani patust põhjustatud tragöödiat, suunas Jumal Iisraeli veelkord Ai’d ründama.
On väga raske minna tagasi sinna, kus oled kogenud häbistavat kaotust. Millised hirmud ja kahtlused võisid olla rahva südames? Siiski, nii nagu ka Jeerikos, kinnitas nüüdki Jumal oma ligiolekut ja võitu: “…Issand, teie Jumal, annab selle teie kätte..” (s 1 ja s 7). Taas oli Jumal vägesid juhtimas ning võit oli kindlustatud. Täpset lahingustrateegiat kasutades, meelitas Joosua armee Ai kuninga ja tema mehed linnast välja, et nad siis ümber piirata ja hävitada.
Tuleks tähele panna kahte asja. Esiteks, Jumal käskis Joosual võtta terve armee ( 1). See oli Joosuale õppetunniks. Esimeses, ebaõnnestunud rünnakus Ai vastu, kuulas Joosua oma maakuulajate nõu ning saatis välja vähendatud väehulga. Nüüd tuli tal kokku kutsuda terve armee.
Joosua mõistis, et ta ei saa olla häbematu kasutades lihtsalt pragmaatilist sõjalist aritmeetikat. Võidu saamine ei rajane vähehulga suurusel, vaid Jumala ligiolul ning sellel, kui palju seda usaldame ja Jumalale kuuletume. Armeed ei tohtinud jaotada aktiivseteks võitlejateks ning passiivseteks pealtvaatajateks. Kuidas saaks keegi niisama pealt vaadata, kuidas ta kaaslased lahingus sõdivad (Ne 4:16-23)? Sama põhimõte kehtib koguduses: kuidas tohib enamik jõude olla, kui väike hulk nende keskel võtab enda kanda kogu teenimistöö vastutuse (vt Ap 6:1-7)?
Teiseks, lubas Jumal nüüd Iisraeli armeel võtta sõjasaaki ja loomi Ai linnast. Kui Aakan oleks vaid veidi oodanud! Jeerikos oli eriolukord, see oli esimene linn Kaananimaal mida vallutati - ja selle sõjasaak kuulus tervenisti Jumalale. Ai aga oli Iisraelile varustuseks. Mõnikord on patt see, kui me ei oota Jumala ajaplaani ära, vaid hakkame ise enda huvides tegutsema enne, kui Tema meile annab. Kui Aakan oleks oodanud, oleks palju südamevalu (sh ka Jumalale) olemata jäänud ning kogu tragöödia neist mööda läinud.
Selle kommentaari autor: Robert Solomon