Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jos 20:1-9
Pelgulinnad1Ja Issand rääkis Joosuaga, öeldes:
2„Räägi Iisraeli lastega ja ütle neile: Määrake endile pelgulinnad, nagu ma teile Moosese läbi olen öelnud,
3et sinna võiks põgeneda tapja, kes inimese on kogemata maha löönud, ilma et ta oleks tahtnud; need olgu teile pelgupaigaks veritasunõudja eest.
4Ja kes põgeneb ühte neist linnadest, seisku linna värava ees ja rääkigu oma lugu selle linna vanemate kuuldes; siis võtku need tema eneste juurde linna ja andku temale paik, et ta saaks elada nende juures.
5Ja kui veritasunõudja teda taga ajab, siis ei tohi nad tapjat loovutada tema kätte, sest ta on oma ligimese tahtmatult maha löönud ega ole teda varem vihanud.
6Ja ta elagu selles linnas, kuni ta on seisnud kohtus koguduse ees, kuni selleaegse ülempreestri surmani; siis võib tapja minna tagasi ja tulla oma linna ja kotta, linna, kust ta oli põgenenud.”
7Siis nad pühitsesid Kedesi Galileas Naftali mäestikus, Sekemi Efraimi mäestikus ja Kirjat-Arba, see on Hebroni, Juuda mäestikus.
8Ja teisel pool Jordanit Jeeriko kohal, ida pool, andsid nad Beseri kõrbes tasandikul Ruubeni suguharult, Raamoti Gileadis Gaadi suguharult ja Goolani Baasanis Manasse suguharult.
9Need on linnad, mis on seatud kõigile Iisraeli lastele ja võõrale, kes nende keskel asub, et sinna võiks põgeneda igaüks, kes inimese on kogemata maha löönud, et ta ei sureks veritasunõudja käe läbi, enne kui ta on seisnud koguduse ees.
Issand käskis Joosual nimetada kuus pelgulinna, nii nagu seisis käsuseaduses (2Ms 21:12-13) ning nagu Ta oli andnud instruktsioonid (4Ms 35:6-32). Need linnad asusid hajali üle terve maa, neile oli lihtne ligi pääseda ning nad pakkusid pelgupaika kõikidele, kes “kes inimese on kogemata maha löönud, ilma et ta oleks tahtnud” (s 3). Tahtmatu tapmine võis tapetu sugulaste hulgas põhjustada veritasu nõude - emotsionaalse reaktsiooni, mille kohaselt elu vastu tuli võtta elu. Sellisel juhul, see, kes kogemata teise surma põhjustas, võis põgeneda pelgulinna, kus ta oli kättemaksjate eest varjul (s 4,5). Pelgulinnas mõistetakse tema üle kohut selleks, et eemaldada tema süü, ning ta peab sellesse linna elama jääma kuni ülempreestri surmani, peale mida võis ta tagasi koju pöörduda (s 6). Kättemaksja jaoks asendab ülempreestri surm tapja surma.
Enamik pelgulinnu asetsesid mägede tippudel, ning olid hästi leitavad nii päeval kui öösel. Piibliväliste allikate andmetel olid olemas ka selged teetähised, mis osutasid pelgulinna suunas, ning millel oli kiri “Pelgupaik! Pelgupaik!”. Need pidid siis tahtmatule tapjale näitama põgenemistee ning taktistusteta sissepääsu. Tõelistele mõrvaritele need linnad aga turvapaika ei pakkunud (4Ms 35:16-21). See tagas, et Tõotatud maal valitses õiglus.
Me võime pelgulinnu võrrelda Jeesuse kui meie ülima pelgupaigaga. Temas leiavad lootuse need, kes on pidanud põgenema (Hb 6:18). Jeesus on veel palju parem turvapaik. Sest pelgulinnad pakkusid pelgupaika süütutele, kuid Jeesus pakub meile kõikidele igavest lootust (Hb 7:23-28). Ja Ta ei ole kusagil kaugel eemal, vaid otsib meid (Ilm 3:20), ega tõuka ära kedagi, kes usus Tema juurde tuleb (Jh 6:37). Tema on meie igavene pelgupaik.
Selle kommentaari autor: Robert Solomon