Paulus tutvustab siin end Roomas asuvale kogudusele. Aga mida oleks vaja neile öelda? Pauluse fookus on tema suhtel Jumalaga ning sellel teenimistööl, mis tema kätte on usaldatud. Ta näeb iseennast Jeesuse (Messia) orjana - sellena, kelle üle Jeesusel on omandiõigus. Samamoodi kui imperaatori ori Roomas võis täita vägagi olulisi rolle tänu oma peremehe staatusele, on ka Paulus kutsutud ning eraldatud oluliseks ülesandeks: evangeeliumit kuulutavaks apostliks. Ja sellise staatuse on talle andnud Jumal oma armu läbi.

Paulus ei soovi, et Rooma kristlased keskenduksid tema isikule, vaid hoopis Jeesusele, tema peremehele. Väga lühikeste, ent tabavate sõnadega kirjeldab ta kui imeline on tema Päästja: Jumala Poeg, kes lähtub igavikust, kellest Pühakiri on juba ammu ette kuulutanud ning kes on kuningas Taaveti poeg. Tema jumalikkus sai teatavaks kogu maailmale, kui ta äratati üles surnuist Püha Vaimu väes, et Ta saaks kõige ja kõigi Issandaks. Kui hoomame veidigi Jeesuse kahe loomuse tõelisust, annab see meile kindluse siin elus ning usalduse Tema poolt toodud pääste vastu.

Paulus räägib ka armust, mis talle koos apostli ametiga anti. Enne kui ta hakkab kuulutama Rooma usklikele Jumala armust ja rahust, esitab ta neile Jumala päästeplaani mudeli, raja ja sisu. Nii juute kui paganarahvaste liikmeid kutsutakse uskuma, usaldama ja sõnakuulelikkuses vastama ristilöödud ning ülestõusnud Kristusele. Ka Rooma kristlased olid saanud uue staatuse - nad olid nüüd Jumala pühad. Nende (uus) identiteet tulenes, nagu Paulusegi oma, nende suhtest Jeesuse Kristusega. Milline ka poleks nende algne etniline või sotsiaalne päritolu - on nad nüüd esmalt ja peamiselt Jumala rahvas. 

Ei ole kõrgemat staatust kui kuuluda Jumala rahva hulka - ka mitte impeeriumite pealinnades. Jumala rahvale saab osaks rahu ning arm Jumalalt ning see täidab neid eneseväärikusega.