Meie võõrandumist Jumalast kirjeldatakse siin väga karmilt: me olime "nõrgad... vaenlased... patused" (s. 6,8,10). Rahu ja vaimulik puhkus, mida me igatseme, on leitavad õigsuses - kõige aluselisem õigeks-tegemine Jumala ees, läbi meie Issanda Jeesuse Kristuse (s.1, võrdle 4:25). Lunastava armastuse hunnitu teoga (s.11), võttis ta enda peale kogu inimkonda Jumalast lahutava süü - "tema vere läbi oleme saanud õigeks" (s.9). Kõik, mida oli vaja rahuks Jumalaga, sai täidetud tema surmas ja ülestõusmises (2Kr 5:21). Nii saab Kristus ligipääsukohaks uude paika, sellele "armule, milles me seisame" (s.2), kus Jumal valab ennast välja meie tühjusesse ja vaesusesse.

Kuid mis saab kõigist väljakutsetest, millega me selles stressirohkes maailmas vastakuti seisame? Mõtle hetkeks sellele imelisele tõele: " kui me juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema Poja surma läbi, kui palju kindlamini meid päästetakse tema elu

läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud" (s.10). Omaenda isiklike, vaevaga omandatud kogemuste alusel meie elu reaalsusest, elab Kristus nüüd selleks, et meid alal hoida Jumala rahus (Rm 8:34). Mitte kusagil ei luba Ta meile "rahu" kui probleemi-vaba eksistentsi, kuid midagi hoopis võrratult enamat - armu "kiidelda oma viletsusest", teades, et see on tee vaimuliku küpsuseni (s.3,4). Nii tähendab rahu Jumalaga (s.1) lootust ja uskumist, kui me kogeme Jumala armastuse väljavalamist meie südametesse Püha Vaimu läbi (s.5). See tervendab ka meie iseloomu, tuues meie rahutusse, killustatud sise-ellu ühe elustava keskme, ühe ühendava lootuse - Kristus ise, rahu Jumal (Mt 11:28-30). 

Nii et mis on parim, mida saame teha "rahutuse kõrbe" suhtes enda ümber? Demonstreerida, et Kristus, keda peeti miraažiks on tõepoolest ehtne allikas. Otsingud on läbi - Kristus on meie rahu.