Jeesus soovis, et Tema jüngrid võiksid kogeda rahu, ega peaks olema ärevil (s 27). Püha Vaimu lohutus ja julgustus, millest Ta rääkis on palju enam kui kauge õlalepatsutus - see on elutoov, südantrikastav julgustus ja innustus, mille sarnast ei leidu kusagil mujal maailmas.

“Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks, “ ütles Jeesus (s 27). Neile meie hulgast, kes on juba loomupäraselt muretsejad on lihtsam sellist asja kuulda kui teha. Jeesus aga ütleb, et me ei peaks sellepärast muretsema, kuna Tema ise annab meile oma rahu. Ja see on palju rohkem kui lihtsalt rahulik meel või konlfikti puudumine. Kui Jeesus annab meile rahu, siis me ei saa üksnes “shalom” rahu - heaolu ja terviklikkuse kogemuse - vaid siis saame ka lepituse: juudi ja kreeklase vahel, naissoo ja meessoo vahel, orja ja vaba vahel ning mis kõige olulisem: inimese ja Jumala vahel. Teadmine sellest, et oled lepitatud - Jeesuse ohvrisurma tõttu ristil - täidab meie olemuse rahuga ning eemaldab hirmu, sest miski mida siis võime kogeda, ei saa meid Jumalast lahutada (vt Rm 8:38,39). 

Aga - see rahu mille Jeesus meile annab, nõuab meilt midagi ka vastu. Me peame lubama sellel rahul valitseda eneste keskel. Jeesuse järgijatena tuleb meil otsida kõike seda, mis toob kasu teistele ning tõsta esile õiglust ning lepitust - nii oma kodus, kui töökohas, koguduses ja maailmas laiemalt. Rahu on kingitus Jeesuselt, aga see on ka osa Vaimu viljast (Gl 5:22), ning Jeesus soovib näha seda vilja maailmas kasvamas läbi meie.