Armastuse sügavus, millega nii Isa kui ka Poeg on armastanud Jeesuse järgijaid, jääb meid lõpuni hämmastama. Võib olla, et me liiga tihti võtame seda iseenesestmõistetavana mõeldes, et Jumal ongi kohustatud meid armastama! Siiski, just Jeesuse surma läbi (mis üsna kindlalt oli ka Jeesuse enda silme ees, kui ta kirjeldas enda ja Isa armastust s 9-13; Jh 13:34) leiame võimaluse, mille kaudu võime kogeda selle hämmastava armastuse reaalsust, mis meieni on ulatatud.

Armastus, mis on Isal ja Pojal usklike vastu (s 9) on see, millesse peaksime ka jääma ning mida üksteisele osutama (s 12). Milline see armastus on? Selle sügavus avaldub tegudes, kus usklikud on nõus ennast ohvriks tooma oma sõprade eest (s 13). See on armastus, mida meis loomuomaselt ei ole, siiski ütleb Jeesus, et selle mõõt ja ulatus iseloomustab kõiki meie suhtumisi ja kogu käitumist. Kui palju vajame Püha Vaimu, et elada sellisel viisil!

Meile on kingitud suur eesõigus, et meid kutsutakse Jeesuse sõpradeks (s 14). Võime ka öelda, et oleme Jumala sulased; seegi oleks väga austav, ometi on meid kutsutud ja määratud sõpradeks ning sellega ülendatud hoopis kõrgemle läheduse tasandile Jeesusega, kes on meid valinud ja läkitanud vilja kandma (s 16). 

Jeesusele kuuletumise tulemus on võimalus kogeda Tema rõõmu (s 11), mille kohta Ta ise ütles, et see lähtub Tema tundmisest. Just see oli C.S Lewise kogemus, kui ta pöördus uskmatusest suhtesse Jumalaga - ja kui ta nimetas rõõmu “taevariigi tõsiseks tööks”.